Vaid mõned päevad pärast Märjamaalt leitud haigete kassipoegade saatmist kliinikusse sain äreva telefonikõne:

„Ma leidsin kassipoja, ta on väga haige! Ta on mul autos! Mis ma temaga teen? Kas ma tohin ta sinu juurde tuua?“
Palusin mõtlemisaega, sest olin just lõpetanud ümberpaigutuse ja teinud vabaks puuri kassipoegadele, kes ju mingil hetkel pidid kliinikust tagasi tulema. Põrnitsesin seda ainsat tühja puuri ja mõtlesin, et kui ma sinna nüüd selle pojakese panen, siis kuhu panna teised. Ei, ma ei saa võtta, mul pole lihtsalt enam kuhugi teda panna. Äkki ikka saab keegi teine aidata.
Võtsin telefoni ja mu pilk langes aknale. Pime, vihma peksis klaasile, tuul undas. Jah, täna lubatigi ju tormi ja see pisike oli sellise ilmaga väljas. „Halloo, ma võtan ta. Tooge, palun ta siia!“ Küll ma leian tallegi selle koha.
Ebe, sest just nii kerge ja õbluke nagu ebe tundus ta mulle, oli tõesti halvas seisus. Ninake paksu tatti täis, silmad rähmased, kõrge palavik ja söögiisu puudus sootuks. Konsulteerisin arstiga ja õnneks olid kõik vajalikud vahendid olemas, nii sai väike Ebe kohe ravi peale. Esimesed päevad tuli teda sundtoita, aga mida päev edasi, seda paremini pisike ennast tundis ja lõpuks hakkas ka ise sööma.
Saage siis teiegi tuttavaks Ebega, kes on leitud Keila lähedalt ühest tanklast.