“Tuut-tuut-tuut,” kõlab nõudlik autopasun maja ees

Jooksen kiiresti välja ja mulle pistetakse käte vahele mingi pisike tomp. Kuulen veel õe sõnu kõrvus kajamas: „Võta! Lapsed leidsid, lähen vaatan, kas neid on seal veel!“ Ja juba ta läinud oligi.
Kõnnin jahmunult tuppa ja hakkan üle vaatama, mis mulle sülle potsatas. Pisike triibik kassipoeg, emane, suuri koledaid puuke täis, kõrvad paksu sodi täis, silmad suured ja puhtad, nina puhas, kaalu 600 g ringis. Kogu protseduuride aja käib kõva nurrumine ja paide nurumine, müksimine ja tatsamine. Ei see inimest karda!
„Taevake, sa pole ju veel 2-kuunegi! Kuidas sa küll sinna sattusid?“ Vastuseks kõlab rõõmus nurr-nurr-nurr!
Nii ta saabus, väike Bree, kelle leidsid koolilapsed jalutuskäigul koolipargist. Ihuüksi ja parasiite täis! Õnneks rohkem poegi ei leitud, kuid hinge jääb kraapima mõte. Kas nüüd on ka Vigala kandis kombeks soovimatutest poegadest nii vabaneda? Tahaks väga loota, et mitte.
Väike Bree sõitis ülevaatusele kliinikusse koos plaanitud kiisudega, sest nii koleda lesta puhul on mõistlik lasta arstidel tegeleda. „Oih, kas sa üldse kuuled midagi?“ küsis arstitädi kõrvadest sodi välja kaevates. Vastuseks tuli ikka rõõmus nurr-nurr-nurr!
Nüüd on Bree tagasi hoiukodus, parasiiditõrje tehtud, kõrvad puhtad ja põletikuravi peal. Aga ise on ta rõõmupall, kes tahab sülle ja paisid ja tegelemist ja tähelepanu. Ei, ei ole Bree tänavakiisu laps, ta on kodupaljundaja järjekordne ohver.