Suki (Cora)

Suki tuli koju otse kliinikust, kus kena sõbralik tädi ta mulle üle andis. Korraks tehti ka puuri uks lahti, mispeale üks ruumisolija hakkas kilkama: “Oi, milline kasukas! Nii ilusat värvi. Oh kui ilus kass!”
Kutsusin Sukit alguses hõberebaseks, kuna kasukas oli tal tõesti hõbedast karva ning ainult käpad ja nägu olid mustad. Esimesed kaks päeva möödusid põhiliselt tugitooli all, mida praegu meenutame teatava heldimusega, kuna julguse kasvades muutusid ka ööd lärmakamaks. Praegu käib igal öösel korteri laiali lammutamine.
Mänguasju otsin taga põhiliselt mina, sest Suki paneb need nii ära, et kunagi pole ühtegi näha kui neid vaja on. Eriliseks lemmikuks on tal oranži värvi “saba”, mida kaisus hoitakse, nätsutatkse ja taga aetakse.
See tagaajamismäng on talle algusest peale meeldinud. Kõigepealt tuuakse mulle mänguasi ning käib nõudlik “näu” – see tähendab, et oodatakse üht head viset. Kui mänguasja eemale viskan, kihutatakse järele sellise hooga, mida võib näha vaid multifilmides. Kui “saba” on eemal korralikult tümaks tehtud, tuuakse see võidukalt mulle, pannakse jalge ette maha ja käib uus “näu” – palun korrata.
Teised lemmikumänguasjad on pehmed pallid, mis Suki endagi üllatuseks kenasti küüne taha haakub ja seetõttu saab seda laias kaares teadmata suunas visata. Aga veel parem – need põrkuvad, veerevad ja neid saab ka edukalt teisaldada. Kohe esimesel õhtul sellise palli kättesaamisel joosti end nii hingetuks, et keel oli sõna otseses mõttes vesti peal.
Lilled on ka ühed põnevad asjad. Mitte söömiseks, vaid käpaharjutusteks. Kõikidel taimedel, mis käpaulatusse on jäänud, on lehtedel korralikud täkked. Ja kui mõne neist veel maha kukutada saab – oi rõõmu. Vaenlane on edukalt langenud.
Algselt hoiti rohkem minu lähedusse. Nüüd sülekass enam pole, kuid peanõksuga müksamine ja “High Five” on vägagi käpas. Hommikul kui kell heliseb tuleb Suki pea juurde, heidab mütsatusega mu näo vastu pikali ja oodatakse, millal ma silmad lahti teen. Sest siis kohe algab jooks söögile.
Söök. See kass sööb mu vaeseks, tõesti. Ta lakub kausi puhtaks ja 5 minuti pärast tuleb sellise näo ja näugumisega juurde, nagu poleks mitu nädalat süüa näinud. Olen küll harjutanud teda teatavate kellaaegadega, aga vahel hakkab vaesest näljasest kassist ju kahju. Ja Suki sööb kõike, tõesõna, kõike. Juba esimestel nädalatel pandi mu leivalt sink pihta ja kõik pudrutaldrikud läbivad esmase pesu enne kraani alla minekut. Ja siis tahetakse veel süüa, midagi head.
Oleme ka paar korda väljas käinud. Kohe esimene kord sai Suki sipelgate käest happega vastu vahtimist, nii et ta ei arvanud värskes õhus viibimisest midagi head. Teised korrad vaadati mind sellise pilguga, kui rihmaga tulin, et kas selline hullus hakkab tõesti korduma. Aga viimased korrad maja taga aias käies on juba huviga kärbseid taga aetud, rohtu näsitud ning varest vaadati suurte silmadega: “Metsloomad aias!” Ootame aega, kui saame Muhusse, kus saab ehk natuke vabamalt ringi joosta. Vähemalt mina ootan.
Kasukas on nüüdseks omandanud omapärase tuhkja tooni, kuid Sukile otsa vaadates on selge, et temas on päris kindlasti Maine Cooni verd – tutid kõrvades, uhke krae, pikaks venitatud keha ja milline saba. See saba tekitab isegi minus kadedust. Karvkate on siidjalt pehme, nii et ainult kaisutaks… kui lubataks. Sest ega see kass on iseloomuga. Kui ikka kaisutus pikale venib, siis hakatakse tüdinult rabelema ja vabaks saades vaadatakse otsa ilmega: “Jäägu see viimaseks korraks!”
No arvaku aga edasi. 🙂