Poiss
Tere kõigile!
Mina olen Poiss! Võib-olla veel mäletate mind, siis ma olin küll nimega Prince Mahidol. Aga kui ma pealinnahärraks hakkasin, siis need NaisKodanik ja MeesKodanik küsisid mu käest, et “Poiss, kelle poiss sa oled, Poiss?” ja kuigi ma vastust ei teadnud, siis jäi see nimi Poiss mulle külge. Ja ma ei pane pahaks, päris head on need “ss”-id seal lõpus, kõlav ja kutsuv. Vahepeal hüüavad need veidrad kodanikud mind ka Hüääniks või Hüäänipoiss Matiks, väidetavalt kõnnin tihtipeale selle looma moodi. Esimestel nädalatel käis läbi ka Paavian, sest ma olevat enda urust suure hirmuga teinud sellelaadset ründamise liigutust, teate küll, see rind ees kummis, kõrvad peadligi ja võimalikult tige pilk silmis. Ja siis Öökulli olen ka kuulnud, sest ma keeravat enda pead vahepeal naljakalt, isegi ebaloomuliku nurga alla, kui mind midagi väga intrigeerib. Ma ei oska kommenteerida, enda meelest olen täitsa kass nagu kass ikka, ju need Kodanikud on lihtsalt ise imelikud.
Aga alustagem algusest. Kolisin oma uude hoiukoju 09.03 ehk siis sel neljapäeval saab juba kuu aeg, jeebus, kus see aeg ka ikka lendab. Siin elab veel üks minu hõimlane, 15,5 aastane Luna, tundub, et tegemist võib olla minu vanavanavanavanavanavanaemaga. Kummalisel kombel ei armastanud ta mind koheselt sama palju nagu mina teda. Võib-olla asi selles, et ta polnud oma paljude eluaastate jooksul teiste kassidega kokkupuutunud, sest ma võiksin vanduda, et ta alguses ei saanud isegi aru, et mina ka kaslaste suguvõssa kuulun. Ei saa talle samas pahaks panna, sest ega ma ise alguses olin ka pisut kohmetunud, uus koht, uued inimesed, uued lõhnad, ma ei olnud sotsiaalsuse võrdkuju oma pesas konutades ja sisisedes. Ja kui mina olin juba hakkamist täis, siis tuli karantiini aeg ja Luna võttis riigipoolset sotsiaalse distantseerumise ettekirjutust väga tõsiselt. Kuid mul on selline omadus, et kui ma ikka midagi väga tahan, siis ma ka selle saavutan, endale vahepeal aru andmata, et mu vastas on siiski pensionär. No kujutage ette, kuidas võib ühe vanaproua surmani ära tüüdata liiast energiline ja jutustamishimuline tegelane, kes lihtsalt mängimissooviga pauhti selga hüppab, siis kui seda kõige vähem ootad. Kodanikud siin võrdlevad mind innuka müügimehega – paned ukse kinni, ma poen aknast sisse, paned aknad ka kinni, ma tulen korstnast, sest ma olen lihtsalt nii pühendunud!
Hetkel läheb meil Lunaga juba päris hästi, päevad pole küll vennad, alles ükspäev kaklesime nii et karvu lendas, aga ma olen õppinud talle rohkem enda aega andma (olgu, vahepeal tehakse see otsus ka minu eest ja Naiskodanik kudrutab Lunaga tagamõisas, et tema ei tunneks end kõrvalejäetuna ja mina katsun esimõisas sel ajal olla mitte väga armukade) ja ootan suhtlemisel rohkem vanema proua poolset algatust. Öösiti olen ka ¾ ajast veel enda mõisapoolel hullamas, sest muidu ma lihtsalt ei lase magada, mitte kellegil. Mäletate veel seda müügimehe võrdlust, jep, just sellepärast. Kuid Luna kostitab mind ka vahepeal hommikuse tervitusena mõne põgusa lakkumisega, see mulle meeldib, võtab kohe nurrugi lahti. Ja siis peale söömist me jookseme mööda elamist ringi, kord mina ees ja siis vastupidi, vormeliässad või nii. Minu meelest peaks ta mulle tänulik olema, et ma talle kardiotrenni koju kätte tõin ja vastutasuks ainult vahepeal (loe: nii kui võimalus tekib) tema krõbinaid pätsan. Aga kui temast peale tuuritamist mängijat pole ja mind sisinaga eemale peletab, siis õnneks saan ma mängida ka üksinda või Kodanikega. Mulle meeldib nt mängida õhupalliga; väiksema palliga, mis mulle minu mõisa poolele nööriga ülesse riputati; asjadega, mis on laua peal lohakil ja käpajõud peale hakkab; Naiskodaniku riietega (eriti negližeedega); arvutijuhtmete ja hiirtega; no põhimõtteliselt kõigega, millele mul küüned taha jäävad. Sest see on ju nii lõbus! Ja mu lemmikhobi on jätta enda karvu võimalikult paljudesse kohtadesse, ka sinna kuhu Kodanikud ei oskaks arvatagi, et ma jõudnud olen. Jumal tänatud, et kevad ja titekarv seda hobi soosib, kuulsin küll poole kõrvaga, et nad olevat miskise harjamiskinda tellinud, kuid senikaua hullan veel kuis jaksan ja hõõrun end igalepoole. Selle nädala uus trikk on ka see, et kuna Naiskodanik on hetkel natukene rohkem mu lemmik persoon, siis ripun tal küljes nagu puuk: kui tema kõnnib, siis kõnnin täpselt tema jalgade juures/vahel/peal, kui tema pikutab, siis pean ka kohe seal olema. Väidetavalt on see tihtipeale maksimaalselt tüütu, aga selle eest maksimaalselt armas, nii et ma plaanin sellega jätkata.
Nii, mis mulle veel meeldib…? Hmm, no süüa mulle meeldib! Konservi osas olen küll pirtsakas, otsustasin lihtsalt, et mulle ei maitse enam, nautlen krõbinaid parem ja pressisin endale hakkliha ka välja. Et ma ei kurda, koguaeg on midagi näkitseda ja tühja kõhtu enam tundma ei pea nagu tänaval elades, pigem muretsen juba natukene oma vormi pärast.
Ja siis meeldib mulle sügamine! Oi, kuidas meeldib, esimestel nädalatel ma ise küsima ei läinud, sisisesin ainult kui Kodanikud tahtsid lähemale tulla. Aga kui sain paar korda selle mõnusa käe ära tunda, siis tagasiteed enam polnud. Nüüd poen ise sülle, lunin valjuhäälselt paisid ja siis sekund hiljem nurrun niinii kõvasti, et ikka kõik kuuleksid, KUI mõnus mul on. Ahjaa, jutustada meeldib mulle ka, nii Lunaga, Kodanikega ja üksi, sest ega kui mul ikka midagi öelda on, siis ütlemata ei jää. Keegi küll tavaliselt ülemäära mulle ei vasta, vähemalt mitte midagi asjalikku, aga mind ei huvita, peaasi, et sain hinge pealt ära. Selles suhtes olen ma Naiskodanikuga ka sarnane, oeh, kus see võib alles vadrata. Nu vaadake kasvõi seda kirjatükki. Ma palusin selge sõnaga, et ütle lihtsalt Gabrielile edasi, et “Ma jään siia elama, siin on väga tore. Aitäh, et mind tänavalt päästsid, käpa terveks ravisid ja mulle uue kodu leidsid.” Ja mida see tegi? Kirjutas poolteist A4. Õudne, ma tean.
Aga sutsufrei teile kõigile, ma lippan nüüd uusi kuritegusid sooritama!
Teie Poiss