Vivian

Jälle on mul kurvad uudised, pean teatama kahe armsa hoolealuse, Viviani ja Manfredi lahkumisest 🙁 

Vivian oli pärit siit samast lähedalt Kivi-Vigalast. Ta oli juba saabudes üsna eakas. 

Piimanäärmetest leitud moodustised saatsime analüüsimiseks Laboklini laborisse ning halvaloomulisteks nad ei osutunud, kuid kiisu hakkas siiski toitu valima ja muutus isutuks. Uued uuringud kliinikus näitasid, et Vivianil on ka kopsudes kasvaja. Kiisu suri täna varahommikul.

Vivian oli kuldse iseloomuga kassitüdruk: rahulik ja paimaias, samas rõõmus ja mänguline nagu kassipoeg, tahtis alati suletutti taga ajada. 

Manfred saabus minu hoolde eelmise aasta algusest ühest laudast, kust varemgi kasse saabunud. Juba siis avastati tal teise staadiumi neerupuudulikkus. Kuigi Manfred sai toetavat ravi ning spetsiaalset toitu, ei parandanud see enam tema olukorda. Eelmisel reedel kliinikuvisiidil selgus, et ta on kaalust alla võtnud ja vereanalüüsi tulemused olid juba väga kehvad. Tuli tal minna lasta. 

Manfred oli alati täis mängulusti, ajas pidevalt mänguasju taga, turnis mänguliselt riiulite otsas ja ajas sealt asju alla. Talle meeldis väga, kui keegi teda lõua alt sügas. 

Ka need kaks head looma ei saanud kunagi teada, mis tunne on elada hoolivas kodus. Kassitoas on parem kui tänaval, kuid see ei ole kodu. 

Lahkumised on mulle alati väga rasked. Ja kõige kurvem on see, et lähiajal tuleb neid veel, sest mitmel kassil on tervis väga halb 🙁 Ometi tuleb leida jõudu, et hoolitseda allesjäänute eest…