Truffe

Augustikuus kirjutasin ma Truffest – kassist, kes leiti kraavipervelt, silmades väsimus ja segadus. Toona me ei teadnud, kas talle on antud päevi või nädalaid. Täna me teame – Truffele on antud elu, kuid see elu on veidi isemoodi. Pärast pikki uuringuid ja jälgimist on selgunud Truffe seisundi põhjus: epilepsia. See on diagnoos, mis selgitab tema esialgset segadust ja neuroloogilisi sümptomeid. Kuid see on ka diagnoos, millega saab elada, kui sul on keegi, kes sinu eest hoolitseb. Truffe on täna hoopis teine kass kui augustis. Ta ei ole enam see hirmunud ja agressiivne kuju kraavipervelt. Ta on kiisu, kes on õppinud usaldama, kuid kelle tervis nõuab täpsust nagu kellavärk: Truffe peab saama ravimeid kindlatel kellaaegadel, et hoida krambihood kontrolli all. Tema seisundit peab jälgima, et märgata vähimatki muutust käitumises. Ma olen pikalt vaadanud talle otsa ja mõelnud tulevikule. Olen endalt küsinud, kas kuskil on keegi, kes suudaks seda koormat minuga jagada? Aga ma pean olema endaga aus – Truffele päris oma kodu leidmine on tema diagnoosi tõttu peaaegu võimatu missioon. Epilepsia ei ole lihtsalt haigus paberil, see on elustiil. See on vastutus, mis käib enamikule inimestele üle jõu. Ma ei taha, et ta oleks see keeruline kass, keda keegi ei soovi. Ma tahan, et ta oleks lihtsalt Truffe. Seetõttu olen teinud südames otsuse: Truffe ei lähe enam kuhugi. Temast saab minu turvakodu püsielanik. Ma jätan ta enda hoole alla, sest siin on ta turvalises keskkonnas, kus teda tuntakse läbi ja lõhki. Tema tervis on liiga habras, et teda uute keskkondade ja võõraste inimeste stressiga proovile panna. See pinge võib talle saatuslikuks saada ja ma ei ole valmis sellega riskima. Truffe on mulle kirjeldamatult kallis. See usaldus, mis on sündinud meie ühistel rasketel hetkedel, on side, mida ma ei suuda murda. Ma loobusin imet otsimast, sest mõistsin, et see ime sündis juba siis, kui ta sealt kraavipervelt minu juurde jõudis. Truffe on leidnud oma sadama ja mina olen leidnud hingesugulase, keda ma ei jäta kunagi.