Tonale

Hüvasti, mu armas, kallis Tonale… 

Istun siin ja mu süda on kildudeks. See teeb nii haiget. Mai alguses, kui sa koos Giulia ja Stelvioga minu juurde jõudsid, lootsin ma kogu hingest, et siit algab sinu uus ja helge elu. Teadsin, et su eelmine hooldaja ei saanud teid enam pidada, ja lubasin endale, et minu juures oled sa hoitud ja kaitstud. Sa ei olnud sülekass. Sa hoidsid eemale, vaatasid mind oma vaiksel, kergelt umbusklikul ja kaugelt jälgival moel. Sinu pilgus oli aga midagi sellist, mis puges mulle kohe esimesest hetkest sügavale hinge. Ja meil hakkas tekkima oma side… See oli nii habras ja nii ilus. Samm-sammult, tasa ja targu hakkasid sa mind usaldama. Need hetked, mil sa lubasid endale juba pai teha, mil sa lasid end teatud kohtadest sügada ja isegi kammida – need olid minu jaoks maailma suurimad võidud. Ma nägin, kuidas su pisike hing hakkas üles sulama.

Kui sa saabusid, näitasid esimesed uuringud neerupuudulikkust. Kuid see ei hirmutanud mind. Mõtlesin: „Pole midagi, Tonale, sellega me saame hakkama. Sellega elad sa veel aastaid – me ravime sind, sa kosud ja naudid elu.“ Järelkontrollis avastati uute uuringute käigus aga maksakasvaja. Salakaval, kaugele arenenud ja ravimatu. Ja täna tuli mul sul minna lasta… Mul on nii kohutavalt, nii lohutamatult kahju, et sain sulle pakkuda nii vähe aega. Nii vähe hoolt ja armastust. Ma oleksin tahtnud sulle anda kuid, aastaid… terved meetrid paitusi ja rahulikke unetunde. Mul on valus mõelda, et haigus oli sinust jagu saanud juba enne, kui sa üldse minu turvalise nurgakeseni jõudsid.

Aga kui sul hakkas halb, pidin tegema selle viimase, kõige raskema otsuse. Otsuse, mis murrab minu südame, aga säästab sinu oma. Ma nutan su pärast, mu kallis poiss. Kuid ma lohutan end sellega, et sa ei pidanud lahkuma üksi, kusagil külmas, hüljatuna või märkamatuna. Sa ei olnud lihtsalt üks nähtamatu tänavakass – sa olid Tonale. Minu hoolealune. Minu kallis poiss, kelle elu luges. Vahel on minu töö kõige valusam osa see, et ma ei saa neile kinkida pikka elu… Kuid ma sain sulle kinkida selle, et su viimased hetked olid turvalised. Et keegi teadis su nime. Ma usun, et sa tundsid nendes viimastes paitustes ära, et maailm ei ole ainult halb koht.

Puhka rahus, armas Tonale. Sa jõudsid minu juurde vaid viivuks, aga mu südamesse jätsid sa igavese jälje. Jookse vabalt, seal ei ole enam valu… 💔