Timmu

Viimasel ajal pean liiga tihti kurbi uudiseid edastama 🙁
Ja tänane on kahjuks veel kurvem kui eelmised, sest meie seast on lahkunud Timmu.
Timmu oli 15-aastane kolmekäpaline neerupuudulikkusega kiisu, kelle võtsin enda hoolde 3 aastat tagasi ühe vanamemme käest, kes temaga enam toime ei tulnud. Vana vigastusega deformeerunud käpake sai Viljandis amputeeritud, hambad said korda tehtud ja Timmu elas ravitoidu peal minu juures kolm pikka õnnelikku aastat. Kodu ma talle ei otsinudki, sest vanuse ja diagnoosi pärast poleks keegi teda niikuinii tahtnud. Aga mina tahtsin, mina hoidsin ja armastasin teda ja tema armastas mind vastu, puksis oma peakesega, soovis ja jagas iga päev hellust ja paisid, näitas igati välja, kui rõõmus ja tänulik ta on ja kui hea tal on minuga olla…
Vanus ja haigus tegid aga oma töö 🙁
Teadsin juba mõnda aega, et teda pole enam kauaks, kuid see ei tee tema kaotust mitte kuidagi kergemaks. Ikka pidi süda kurvastusest lõhkema, kui raskes seisus Timmu täna viimase süsti sai 🙁
Talumatu on mõelda, et enam kunagi ei oota ta mind nurrudes, enam kunagi ei saa ma tema pehmet triibulist kasukat silitada…
Timmu oli hoiukodu kass, aga tegelikult oli ta minu kass. Minu kallis pereliige, ilma kelleta pean nüüd eluga edasi minema.
Et sul oleks pilvede peal imekerge ja hea, palju parem ja palju õiglasem, kui elu siin maa peal oli. Jään sind nii väga igatsema, mu kallis pisike sõber!