Peyton

Süda puruneb iga kord sellist uudist üles pannes, aga pääsu sellest pole…

Täna saatsin viimsele teekonnale 2-kuuse kassipoja, kes saabus minu juurde tillukese 200-grammise lutilapsena. Lutipoegadega tekib alati eriline side, kuna nad vajavad nii palju hoolt ja peavadki mind reaalselt oma emmeks.

Pisikese Peytoniga oli siiani kõik korras, kasvas ilusti. Reedel käis ta ka kliinikus ülevaatusel ning tunnistati seal terveks. Nädalavahetusel oli kõik korras. Esmaspäeva hommikul hakkas ta aga oksendama, oli loid ega söönud. Kuna ka kehatemperatuur oli langenud, panin ta inkubaatorisse soojenema ning toitsin teda süstlast. Paistis, et see aitas, kassipojale tuli elu sisse, temperatuur tõusis ja püsis stabiilsena, nii et panin ta siis tagasi teiste poegade juurde. Ka seal tundus alguses kõik hästi, kehatemperatuur püsis ilusti. Päeva jooksul hakkas Peyton siiski taas oksendama. Arstiga konsulteerides sai oksendamisvastase rohu. Õhtupoole sõi ise, kuid teisipäeva hommikuks oli taas loid, oksendas, kehatemperatuur langenud, ei söönud, kaanis vaid vett endale sisse, kaalust alla võtnud, keelele ilmus mingi laik… läks kohe teisipäeva hommikul kliinikusse, kus tuvastati äge neerukahjustus. Näidud olid nii halvad, et aparaat isegi ei lugenud neid. Arstid tegid, mis suutsid, kuid kui loomal hakkab ninast ja suust verd voolama ning tekivad juba krambid, on selge, et see on lõpp ja teda ei tohi enam rohkem piinata.

Südantlõhestav, et selline pisike süütu pojake peab niimoodi kannatama ja tema elu lõppema veel enne, kui alata saigi 😞

Mis juhtus, ei tea ja ei mõista… kassipojad on mul eraldatud, nad ei saa endale midagi sisse süüa, mis sellise mürgituse oleks saanud põhjustada. On fakt, et nii pisike elu on alati väga habras, kuid ei tee see teadmine kaotusega leppimist kuidagi kergemaks…

Olgu sul pilve peal rõõmus ja hea, palju maitsvat konservi ja pehme süli, kuhu alati nurruma pugeda, kallis Peyton 💔