Petschkin

Mul on väga kurvad uudised. Mõned tunnid tagasi lahkus meie seast valge Petschkin. Tal oli viimase staadiumi kõhunäärmekasvaja. Lasin tal enda juures rahulikult oma viimaseid päevi veeta, kuni tal veel vähegi tervist ja elurõõmu jagus. Eile õhtul hakkas Petschkinil aga väga halb, ta ei söönud enam, oli loid ja oksendas. Kuna kassike ilmselgelt piinles, oli aeg tal rahus vikerkaare taha minna lasta. Olen sügavas leinas. Selliseid otsuseid on väga raske teha isegi siis, kui tead, et muud võimalust enam ei ole… Armas Petschkin, loodan, et sul oli minu juures hea, ja et seal pilve peal ei ole sul enam ühtki muret… et su konservikauss on alati täis ja pehmetest paidest ei ole kunagi puudus. Tea, et jääd alatiseks minu südamesse.

29.01.2018

Petschkin on minu juures alates detsembrist 2017.
Vaatate, et nii ilus ja tore valge kass, kauni lumivalge kasuka ja säravate kollaste silmadega, küll peagi kodu leiab…? Kahjuks ei ole aga Petschiniga asjalood üldsegi mitte head.

Kui ta detsembris minu hoole alla jõudis, teadsin, et tal ei ole muid terviseprobleeme peale FIV-i, kasside immuunpuudulikkusviiruse, mis normaalset elu ei sega. Paraku tuli aga juba varsti välja, et midagi on temaga kohutavalt valesti. Kui Petschkin oksendama hakkas, oli aeg sõita Tallinna arsti juurde kontrolli.

Talle tehti põhjalikud uuringud ja mu kõige hirmsamad kartused saidki tõeks – Petschinil on viimase staadiumi pahaloomuline kõhunäärmekasvaja. See kaunis kass ei hakka iial oma päriskodu diivanil nurru lööma, ta ei saa kunagi teada, mis tunne on olla kellegi ainus ja kõige kallim. Ma ei tea, kui kaua on tal üldse elada jäänud – mõni nädal, kuu või paar? Kindel on see, et ta on mu valvsa pilgu all ja nii kui ma näen, et tal hakkab väga halb, ta ei taha enam süüa või paistab olevat valudes, ei piina ma teda rohkem, vaid lasen tal minna.