Nora

Kui pisike Nora turvakoju jõudis, ei olnud tal mitte midagi – ei kodu, ei sooja pesa ega kõhtu täitvat toidukausikest. Ainult tema ise – tilluke, nohune, silmad haigusest udused ja kõigest 448 grammi kaaluv elusäde – istus Raplas prügikasti kõrval, vaikselt, justkui öeldes: „Ma olen olemas.“ See, et ta vastu pidas, on omaette ime. See väike hing oli pidanud taluma rohkem, kui ükski loom kunagi taluma peaks. Aga Nora – see pisike vapruse kehastus – otsustas, et tema lugu ei lõpe seal prügikasti kõrval. Ta lasi oma nurrumootoril käia, kui ta päästeti. Ta lubas end aidata ja hellitada ning hakkas vaikselt-vaikselt kasvama. Paranema. Mängima. Uskuma. Täna on Nora terve ja rõõmus kassitirts. Tema silmad säravad, karv läigib ja kõnnakus on juba väikese preili uhkust. Ta armastab tähelepanu, paitusi ja uusi lõhnu, millega maailma avastada. Ta on valmis minema oma päriskoju. Koju, kus tema kurb minevik jääb selja taha ja ees ootavad ainult head päevad. Kus on inimesed, kes ei küsi, kust ta tuli, vaid tunnevad rõõmu, et ta on nüüd nende juures. Kui su süda ütleb selle peale „jah“, siis võib-olla oledki just sina see inimene, keda Nora vajab. Kui see on sinu kindel soov ja südametahe, siis kirjuta hoiukodu meiliaadressile kodu@gabrieliloomadeelu.eu.