Mauno

Kõigepealt soovin tänada ülilahkeid annetajaid, kes mu viimase murepostituse peale kiirelt reageerisid, õla alla panid ja tänu kellele saan nüüd mõnda aega kergemalt hingata. Aitäh, kallid sõbrad ❤️

Tahan aga olla täiesti aus. Ilus oleks mõelda, et annetatud raha eest saavad räsitud kassid terveks ja leiavad armastava kodu, kus aastaid õnnelikult elada. Nii see aga kahjuks alati ei ole. Mõne saabunud kiisu jaoks on ainus võimalik abi see, et nad ei pea enam piinlema… annan teada ka neist, et te teaksite, kuhu annetused lähevad. Nende kliinikuarved vajavad ju ikkagi tasumist.

Jasper saabus turvakoju oktoobris Kivi-Vigalast. Arsti juures selgus, et kiisu on väga kehvas seisus – veetustunud, sees kaks õhupüssikuuli, millest üks killustunud (näopiirkonnas). Kõhuõõnes oli vaba vedelik ja lümfisõlmed hiiglaslikud. Pankrease piirkonnas oli tsüstiline uudismoodustis. Kassi üldise kehva tervise ning diagnostikaleidude alusel sai tehtud eutanaasia.

Mauno leiti novembri alguses ühel hilisõhtul autoteelt. Ta oli väga apaatne, luu ja nahk. Turvakodus hakkasin teda üles soojendama ja otsima inimest, kes kiisu kliinikusse transpordiks (aitäh lahkele abistajale). Kliinikus selgus, et ta on vanem kastreeritud isane kass, kelle tervis oli täielikult üles öelnud: paljud siseorganid ei töötanud või olid täis kasvajaid, suus oli katastroofiline seis. Kiisu ei suutnud isegi püsti seista, ta oli luukõhn ja tal oli nii kohtuvalt halb olla, et eutanaasia oli ainus võimalik lahendus tema olukorra leevendamiseks.

Nii kahju, et loomad, kes võiksid olla soojas kodus armastatud lemmikud, on saatuse hooleks jäetud ja peavad niimoodi kannatama. Vähemalt ei surnud nad nüüd piinarikkalt külmas õues.