Marcel

Manni küla vahel oli üsna keeruline seda seltskonda mitte märgata. Kaks emast kassi ja kuus nende kannul jõlkuvat kassipoega moodustasid kokku paraja kassikaravani. Kui külarahvas hakkas pisikeste pärast rohkem muretsema, jõudsid kõik kuus poega koos ema ja vanaemaga lõpuks turvakoju. Üks nendest poegadest oli Marcel ja turvakodu seinte vahel selgus üsna kiiresti, et Marcelil ei ole mingit kavatsust ühestki põnevast tegemisest kõrvale jääda. Ta on alati seal, kus midagi toimub. Suletutile hüppab ta järele suure hooga ning õdede-vendadega müttab ringi seni, kuni mänguisu otsa saab. Kui inimesel tekib aga vaba hetk, on Marcel kohe kohal, ronib sülle ja ootab oma paiportsu, millele vastab valju nurrumisega. Kui pai liiga aeglaselt tulema hakkab, annab Marcel käpaga märku: „Halloo, ma tulin siia ikka kindla eesmärgiga!” Nii julge ja hakkaja nagu ta turvakodus paistab, ei ole Marcel igas olukorras sugugi. Kliinikusse sattudes oli kogu tema enesekindlus kadunud nagu tina tuhka ning kõige turvalisemaks paigaks tundus talle olevat hoopis vetsu tagune nurk. See näitab, et võõras koht ja ootamatu olukord võivad temas päris korraliku ehmatuse esile kutsuda. Oma tuttavas keskkonnas on ta aga hoopis teine poiss, uudishimulik, mänguhimuline ja alati valmis vaatama, mis järgmisena toimub. Kuidas Marcel uute külalistega käitub, pole veel päris teada. Võib-olla ei lähe tal kaua, kuni ta juba uurib külalise süles sobivat kohta, aga sama hästi võib juhtuda, et esialgu eelistab ta mõne mööblieseme tagant olukorral silma peal hoida. Seda saame aga peagi teada, kui soovid Marceliga lähemalt tuttavaks saada. Selleks kirjuta palun turvakodu meiliaadressile kodu@gabrieliloomadeelu.eu ning lepime külastamiseks sobiva aja kokku.