Lorenzo

Kassitoas on täna teistsugune vaikus. Mitte see tavaline, soe vaikus, mis tuleb siis, kui kõik magavad rahulikult, vaid teine vaikus — see, mis tekib siis, kui keegi on puudu.

Mitte ajutiselt. Mitte korraks.

Päriselt.

Lorenzo ei ole enam siin. Ja see vaikus karjub.

Ma istun täna siin kassitoas ja nutan. Pisarad lihtsalt ei lõppe. Need voolavad vaikselt, raskelt, väsinult. Ükskõik kui palju ma silmi pühin, voolab ikka uus pisar järele. Ma ei suuda veel uskuda, et sind enam ei ole.

Kassid on mu ümber. Nad lihtsalt on — istuvad lähedal, hoiavad mind oma vaiksel moel. Nagu nad saaks aru. Nagu nad teaks, et keegi nende seast on läinud. Ja nad lohutavad mind oma kohaloluga, just nii nagu sina alati oskasid — vaikselt, soojalt, pehmelt.

Lorenzo, sa olid viis aastat siin turvakodus, teiste kasside seas. Mitte keegi ei tundunud sinu vastu huvi. MITTE ÜKSKI huviline ei märganud su vaikset ilu. Aga sina olid justkui minu kass, minu süda, minu sõber. Mitte keegi ei saa seda võtta ega ka mõista. Meil oli oma side – nähtamatu, aga purunematu.

Eelmisel aastal tuli diagnoos — neerupuudulikkus. Me ei andnud alla. Sa said toetavat ravi, sa käisid regulaarselt kontrollis. Kodus tegime protseduure, mida vaja – sa lubasid kõike. Sa ei hakanud mitte kunagi vastu. Mitte kordagi.
Sa usaldasid mind.
Sa teadsid, et ma tahan ainult head.
Ma tundsin seda igas su pilgus, igas su liigutuses.

Ja siis, kui saabus see viimane hetk… kui tuli teha otsus, mida ükski inimene ei taha teha…
Ma hoidsin su pead, silitasin sind.
Ma sosistasin sulle kõrva:
“Anna andeks.”
Ja mu pisarad voolasid vahetpidamata.
Sa vaatasid mind veel viimast korda… ja siis läksid.

Lorenzo, sa olid tagasihoidlik, aga sa jätsid endast maha tühimiku, mis ei täitu. Ma tean, et sa oled nüüd vaba – sa ei tunne enam valu, sul ei ole enam vaja kannatada protseduure, sõita pidevalt kliinikusse, tunda ebamugavust. Sa oled nüüd seal, kus on päike, pehmed pesad, ja su lemmiktoit alati ootamas.

Aga siin… siin on vaiksem. Tühjem. Valusam.

Kui keegi küsiks, mis tunne on kaotada justkui “veel üks” päästetud kass, siis ma ütleks: see tunne on nagu kaotada tükk iseendast.

Puhka rahus, mu kallis Lorenzo. Sa jääd igaveseks minu südamesse, mu armas väike sõber. 💔

Lorenzo oli Rakke kohalik tänavakass, aga tänav pole siiski kassi koht – kiisu tervis muutus aasta-aastalt halvemaks, kasukas hõredamaks, pilk silmades aina kurvemaks, lootusetumaks… Selle aasta aprilliks nägi Lorenzo juba välja nagu täielik zombi: apaatne, paistes, kärnas, osaliselt karvutu, puuke täis, läbimärg ja kõrvades paksult lestasodi. Seda pilti nähes võttis üks kohalik inimene eesmärgiks kiisu tänavalt ära aidata ning nii jõudiski see õnnetu kodutu lõpuks minu hoole alla.
Lorenzo tervisehädad on tänaseks seljatatud, parasiidid tõrjutud ja karvkate taastunud ning nüüd saab ta lõpuks raskest tänavaelust puhata ja täiel rinnal nautida seda, et tuba on alati puhas ja soe, inimene on tema jaoks alati olemas ja maitsev toit ei lõppe iialgi!
Iseloomult on Lorenzo tõeline kullatükk – algul oli ta küll ehmunud ja veidi pahane, kuid turvakodus oldud ajaga on temast välja koorunud imearmas rahuliku loomuga paikiisu, kellel ei saa hellusest kunagi küllalt. Lorenzo on kindlasti olnud kellegi kodukass, kes on kas kaotsi läinud või hüljatud ja mitmeks aastaks tänavale elama jäänud. Lorenzo jääb  minu turvakoju elama kuni tema elupäevade lõpuni. Ta vajab pidevat hoolt ja meditsiinilist abi, mida ma olen valmis talle pakkuma, et tagada tema heaolu ja mugavus tema ülejäänud eluajaks.