Leopold

See siin on Leopold. Ta on mulle väga kallis ja tähtis kass. Ja teda ei ole enam.
Reede, 18. detsembri hommikul karantiiniruumi minnes tabas mind šokk – kallis Leopoldike lebas oma lemmikpesas, külm ja kange. Ma ei tea, mis juhtus – alles eelmisel päeval oli kõik hästi, ta sõi ja mängis ja nurrus, nagu tavaliselt… pidi veel kliinikusse tervisekontrolli minema… ja nüüd on nii.
Minu juurde saabudes oli Leopold väga halvas seisus, üleni kärnas ja karvutu, põdes seenhaigust – olin just eriti rõõmus ja rahul, et teda aidata sain. Nii tahtsin, et tema tulevik oleks lõpuks ometi helge…
Süda kisub lihtsalt valust kokku, et seda imearmsat, üliusaldavat, elu armastavat rõõmupallikest enam pole. Enam kunagi ei oota ta mind kannatlikult oma pesas, ei uudista mööda karantiiniruumi põnevusega ringi, ei hüppa laua pealt mulle sülle, et kõrva nurruda…
Kallis, kallis Leopold, loodan, et sul oli minuga hea. Anna andeks, et sa ei saanudki maitsta seda armastatud kodukassielu, mida sinu jaoks lootsin. Jääd mu südamesse, alatiseks…