Kusti

Pisut üle aasta tagasi jõudis minu hoole alla kass Kusti, kes leiti siit samast lähedalt vigastatult. Kliiniku töötajate sõnul oli tegu ühe kõige hullema kaklusjuhtumiga, mis neil olnud on. Kusti oli üleni haavades, osad olid vanemad ja juba paranemas, osad värskemad, paljud roiskumas, põletikust organismis oli kassil kõrge palavik. Kõhualune oli küünejälgi täis, kõik käpad vigastatud, lõua all mädane haav ja kõrv ka katki. Kõige hullem oli üks esikäpp, mis oli rohkest mädast paistes ja muhklik. Valu ja hirmu tõttu oli Kusti esialgu ründav, kuid mida paremaks tal enesetunne läks, seda rahulikumaks ta muutus.
Kustist on saanud sülekass. Ta armastab, ei, ta jumaldab inimest.Ta naudib tähelepanu ja paisid nii väga, et suurest mõnust hakkab tal suust lausa vesi jooksma. Suured ja koledad haavad on küll nüüdseks paranenud, kuid aeg ajalt tekkivate nahaprobleemide tõttu tuli Kustil külastada siiski veel korduvalt kliinikut. Ühel sellisel talvisel visiidil suutis aga Kusti oma üliarmsa ja vahetu olemisega pugeda kellegi südamesse, pannes sinna kasvama väikese ivakese…
Hiljutiselt visiidilt Kusti aga Raplamaa hoiukoju enam ei naasnud. Koos oma toreda raviarstiga sõitis Kusti uude koju, oma päris koju.