Jefferson

Jefferson saabus turvakoju koos oma kahe õega Vaimõisast. Õed leidsid kiiresti kodu, lahkusid ja jätsid tema väikese südame hetkeks tühjaks. Jefferson jäi vaikseks ja jälgis, kuidas kõik liikus, kuidas päevad möödusid ning kuidas sõbrad, teiste kasside näol, pakkusid lohutust. Aga aeg ei peatunud – aeg andis talle julgust. Ta hakkas mulle otsa vaatama, kui ma talle lähenesin. Ta julges tulla lähemale, aga ainult nii palju, kui tema süda lubas. Ta ei hüpanud sülle ega nurunud pai; oma vaikuses ütles ta: “Ma õpin sind alles tundma, samm-sammult.” Nii me murdsime usalduse barjääri. Mäng on tema rõõm. Pall, hiir, suletutt, isegi veetilk – kõik pakub talle lusti. Mõnikord mängib ta üksi, aeglaselt ja mõtlikult, vahel koos sõbraga, hüpates ja keerutades. Siis säravad tema silmad ja maailm tundub kuuluvat ainult talle. Jefferson ei ole kiisu, kes kohe end sinu südamesse asetab. Võõrastega on ta ettevaatlik. Kannatlik inimene näeb kiiresti, kui mänguhimuline ja uudishimulik ta tegelikult on. Ta kutsub sind oma maailma väikeste sammudega, ettevaatlikult, kuid südamest. Kui sa võtad vastu tema tempo, mõistad tema vaikset julgust ja õpid mängima tema reeglite järgi, avaneb sulle sõber, keda sa ei unusta kunagi. Jefferson ootab kedagi, kes näeb temas rohkem kui pelgalt pelglikku kassikest. Sellel, kes tema usalduse võidab, on ees sõber kogu eluks. Kui tahad Jeffersoni tundma õppida ja talle kodu pakkuda, siis kirjuta palun hoiukodu meiliaadressile kodu@gabrieliloomadeelu.eu.