Jansa

Viimasel ajal tabab mind üks valus hoop teise järel. Minu hoole all on palju eakaid ja krooniliste terviseprobleemidega kasse ning meie argipäev tähendab pidevat jälgimist, ravimite andmist, toetavat ravi ja arstide vahet sõitmist. Me näeme koos arstidega nii palju vaeva, anname endast viimase, loodame ja võitleme iga päeva nimel, kuid vahel ei piisa kahjuks isegi kõigest sellest.

Jansa tuli minu juurde 2023. aastal ja kolm aastat oli ta minu kullakallis kaisumõmmi – kõige suurema ja hellema hingega poiss. Ta oli kõigi külaliste lemmik ning tema soojast ja mõistvast pilgust tundus alati, nagu vaataks ta otse südamesse. Kassitoas leidis ta endale ka hingesugulase, kassipreili Electra. Nad olid lahutamatud, magasid alati tihedalt kaisus ning hoidsid teineteist omal vaiksel ja erilisel moel. Viimasel ajal oli Jansa kaalust alla võtnud ja võitles aneemiaga, kuid me tegime kõik, et teda toetava raviga aidata. Siis muutus ühel hommikul kõik ühe hetkega – tal tekkis äge oksendamine ja ta jäi täiesti uimaseks. Võtsin ühendust oma abilise Andresega, kes oli sekunditki kõhklemata valmis meid Tallinna Petcity Rannamõisa loomakliinikusse viima. Olen talle selle eest lõpmata tänulik, sest see teekond oli kohutav. Kliinikus asus arst kohe tegutsema ning esialgsed uuringud andsid veel lootust. Jansa jäi tilgutite alla ja ultraheli ootama, mina aga sõitsin koju ning palvetasin teel igal kilomeetril, et ta vastu peaks. Mõni tund hiljem helistas arst ja ütles, et Jansa soolestik oli kasvajaid ning metastaase täis ja midagi ei olnud enam võimalik teha. Mul ei jäänud muud üle, kui teha kõige rängem otsus ning lubada oma kallil kaisumõmmil valuta minna. Ma ei suuda seda siiani uskuda. Vaatan tema tühja pesa ja ootan ikka veel, et ta mulle vastu tuleks, oma sügava pilguga otsa vaataks ja sülle poeks.

Ja nagu sellest valust veel vähe oleks, lahkus täiesti ootamatult ka Esteban. Ta saabus minu hoole alla eelmisel aastal ning ta sai vaid üksainus aasta olla hoitud, kaitstud ja armastatud. Esteban oli padumetsik kass, kes hoidis inimesest distantsi ja peitis end tihti. Ta ei tulnud sülle ega otsinud pai, kuid tema lahkumine ei tee seetõttu vähem haiget. Minu süda karjub tema pärast täpselt samamoodi, sest armastus ei sõltu sellest, kas kass poeb sulle kaissu või jälgib sind turvalisest kaugusest. Nad kõik saavad omaks ja nad kõik jätavad südamesse oma jälje.

Jansa ja Esteban olid mõlemad minu turvakodu kassid. Nad ei jõudnudki kunagi sellesse päris oma koju, mida olin neile kogu südamest lootnud – koju, kus neil oleks olnud oma inimene, oma pehme pesa ja keegi, kelle jaoks nad oleksid olnud kogu maailm. Nad ei saanud kunagi tunda seda päeva, mil keegi tuleb just neile järele ja ütleb: „Sina tuled nüüd minuga koju.“ Kõige valusam ongi mõelda, et nende päriskodu jäi tulemata. Aga kuni viimase hingetõmbeni oli minu turvakodu nende kodu. Mina olin nende inimene, mina tundsin nende harjumusi, muresid ja vaikseid rõõme. Mina hoolitsesin selle eest, et nende kõht oleks täis, pesa soe ja vajalik ravi alati õigel ajal saadud. Nad ei olnud siin lihtsalt ootamas, vaid olid osa minu elust, minu igapäevast ja minu perest. Võib-olla ei saanud nad kunagi päris oma kodu väljaspool turvakodu, kuid nad lahkusid teadmisega, et nad olid hoitud, kaitstud ja kogu südamest armastatud. Kuigi nad jäid kogu eluks turvakodu kassideks, olid nad minu südames alati päriselt omad.

Puhka rahus, minu kullakallis kaisumõmmi Jansa. Puhka rahus, mu kallis ja vaikne Esteban. Jookske nüüd vabalt – pilve peal ei ole enam haigusi, hirmu ega valu. 🤍