Heete

Heete jõudis minu juurde 2020. aastal Paljasmaa külast. Aastaid tänaval elanud kiisu tervis oli vintsutustest räsitud – steriliseerimisel selgus mädanev loode ning halva seisukorra tõttu tuli eemaldada kõik hambad. Alguses ärritunud ja poegi kaitsnud tänavakassist sai aga ajapikku vaikne ning kindlat rütmi nautiv kass.

2025. aasta alguses sai Heete aga raske diagnoosi – piimanäärmekartsinoomi. Järgnesid operatsioonid ja toetav ravi, sest lisaks vaevasid teda hüpertüreoos ning dementsus. Lootsin igal kontrollvisiidil meile aega juurde võita, kuid septembri alguses ütles onkoloog, et korduvvisiite enam ei tule ning kui enesetunne halveneb, tuleb tal minna lasta. Täna jõudiski kätte see raske päev. Kui loom hakkab kannatama, ei tohi minu soov teda enda kõrval hoida muutuda tähtsamaks tema heaolust – pidin tegema selle otsuse, mida olin kõige rohkem kartnud. Täna pidin sind armastama kõige raskemal viisil – lahti lastes. Enam ei ole valu, ebamugavaid protseduure ega lõputuid kliinikuskäike. Kõik ravimid ja väsimus on möödas – jäänud on ainult lõputu rahu.

Heete, ma oleksin tahtnud sulle leida päris oma kodu, kuid lõpuks jäigi turvakodu sinu koduks ja mina sinu inimeseks. Ma loodan kogu südamest, et sellest sulle piisas. Aitäh sulle, mu armas Heete. Aitäh, et sa lõpuks usaldasid mind. Aitäh, et lubasid mul olla sinu inimene. Aitäh nende kuue aasta eest – iga vaikse hetke, iga pika pilgu ja iga pai küsimise eest. Sa olid hoitud. Sa olid lõpuni armastatud.

Puhka pehmelt, kallis Heete. Ma armastan sind väga. Alati.