Garfield

…Su teekond nüüd on jõudnud lõppu
sai vaprast kehast võitu haigus,
“Jää hüvasti”…mu karje õhku…
seal vikerkaare kohal kaigub.
Ei südamest mul lahku valu
ei lahti lasta sinust tihka,
veel viimset hetke alandlikult palun
…mu õuel sajab pisaratevihma.

Suurt armastust sain anda sulle

mu kallis Garfield-lõvikiisuke
sa pilvepiirilt lehvitad veel mulle
nüüd oled taevas Inglike…

See luuletus on pühendatud kallile Garfieldile, keda teist paljud ka mäletavad ja teavad.
Garfield sai päästetud 08.05.2017 a. ühest lastekodu hoovist. Metsikust susisevast ja käpaga vehkivast kassist sai ajapikku leplik nurrumootor, kes taipas, et soovin talle vaid head. Mõned päevad tagasi, ühel vihmasel õhtupoolikul, Garfieldi seisund halvenes järsult ja kliinikus diagnoosisti kaugelearenenud lümfoom. Ta piinles ja oli väga halvas seisus, seetõttu pidime langetama ääretult raske otsuse: mu armas Garfield-poiss suikus igavesse unne.

Ma lihtsalt ootan, et see aasta saaks ruttu otsa, sest nii kurba ja pisaraterohket aega ma ei mäletagi – üks valu teise otsa, kuid ometigi pean leidma endas tohutu jõu ja tugevuse, et oma hoiukodu loomade eest hoolitseda.
Ma väga vabandan, et ei ole teie kirjadele jõudnud vastata, hetkel lihtsalt ei suuda kõige muu kõrvalt. Üritan tegeleda kirjadega esimesel võimalusel. Ma tean, et pean pisarad pühkima silmist, kuigi südamesse jääb valu veel kestma, minu loomad vajavad mind ja seetõttu püüan olla tugev.