Filja

Vahepeal tuleb teha kurbi postitusi. Üldse ei tahaks, kuid elu on karm ja paratamatu – ka minu turvakodu kannab kõikide rõõmulugude kõrval kaotusi.

Hiljuti lahkusid kaks mu hoolealust.

Üks neist oli pisike (vaid 400-grammine) kassipoeg, kes toodi 25. augustil ja keda ma ei jõudnud ei teile tutvustada ega talle nimegi panna. Hüüan teda tagantjärele Väikeseks Ingliks. Inglikesel oli kaks päeva halb isu, kuid see tundus mööduvat, ta hakkas taas sööma ja kaalus juurde võtma. Seetõttu oligi suur šokk, kui ta ühel hommikul pesast surnuna leidsin Pisike armas süütu hing, kes oleks tahtnud veel pikalt elada, hullata ja mängida, paikäsi tunda ja oma kodu leida. Ei tea, mis juhtus või märkamata jäi… aga tagasi ei too teda enam miski.

Teine kiisu, keda enam ei ole, on Filja. Filja oli minu hoole all täpselt 3 aastat, ta saabus 2020. aasta septembris Rummust. Tal oli mitu tervisemuret: vana vaagnaluutrauma, hingamisteede põletik, mädanev nahatrauma, kõrvasügelislest, Fiv, vereparasiidid… 2 aastat tagasi diagnoositi tal ka neerupuudulikkus. Hädad, mida sai ravida, said ravitud, neerupuudulikkuse vastu sai ta toetavat ravi ja käis pidevalt kliinikus kontrollis. Kuni viimase ajani tundis Filja end enam-vähem hästi. Paar päeva tagasi läks tal olemine aga väga halvaks – oksendas, keeldus toidust ja oli silmnähtavalt suures vaevas. Kliinikus selgus, et kõik näitajad olid tal väga kehvad, nii et aeg oli kallil Filjakesel minna lasta.

Filja kohta ei saa ma öelda, et “ta ei leidnudki kunagi kodu”. Sest kodu on tal ilmselt olnud: see kuldse iseloomuga kassipoiss jumaldas inimest, tahtis tohutult hellust ja süles olla. Kindlasti on ta inimesega üles kasvanud. Mu süda on murdunud, kuid siiski saan öelda, et see kaotus ei tulnud mulle ootamatult. Teadsin, et varem või hiljem tuleb mul see otsus teha…

Väiksele Inglile ja Filjale saadan pilvepiirile kaasa pehmed paid ja kerge südame. Enam kunagi ei pea nad tundma külma, nälga, valu ja inimeste julmust.