Emi

Emi saabumine turvakoju ei olnud lihtne. Ta oli tõre, susises, vehkis käppadega ja hammustas mu kätt igal võimalusel. Väga suure tõenäosusega oli selle taga emainstinkt – tal oli pesakond kassipoegi ning tema jaoks oli kogu maailm midagi, mille eest tuli oma lapsi kaitsta. Inimene ei olnud sõber, vaid oht. Täna on Emi hoopis teine kass. Ta elab kassitoas, kus avaneb iga päevaga aina rohkem. Seal on ka tema ema, Sakura, ning need kaks hoiavad siiani tugevalt kokku. See side annab Emile turvatunde ja kindluse ning just sealt algas ka tema muutus. Külaliste suhtes on Emi juba üllatavalt julge. Ta mängib suletutiga, tuleb uudistama, vaatab ja nuusutab inimesi, kuid hoiab veel turvalist distantsi. Pai endale ta teha ei lase, kuid tema huvi inimese vastu on suur; usaldus lihtsalt vajab veel aega. Emi armastab mängu. Pallid, hiired ja kõik, mis liigub, saavad temalt tähelepanu. Emi on koduootel. Ta otsib inimest, kes mõistab, et kõik kassid ei sünni sülekassiks ja et kõige sügavam side tekib sageli just nendega, kes ei anna end kohe kätte. Rahulik kodu, kannatlik meel ja valmisolek lasta Emil olla tema ise – just sellises keskkonnas saab ta edasi kasvada ja avaneda. Mõni kass ei hüppa kohe sülle. Mõni kass kõnnib alguses lihtsalt sinu järel. Ja ühel päeval on ta seal – päriselt kohal. Emi on sellel teel. Kui sul tekkis huvi Emi ja tema tegemiste vastu, siis palun kirjuta hoiukodu meiliaadressile kodu@gabrieliloomadeelu.eu.