Ode

Ei ole ka seekord head uudised. Alles pidin hüvasti jätma Sorayaga, ja vaid loetud päevad hiljem tabas mu hoiukodu uus katastroof ja lein. Pean enda kohuseks teile teada anda ka kõige kurvematest sündmustest, sest ainult teie toel ma tegutseda saan ja kõik mu kiisud on sama palju teie hoolealused, kui minu.

Aprillis saabus mu juurde siit samast lähedalt Märjamaalt ühe kortermaja keldrist kassipere, kes sai endale koondnimeks O-punt: mamma Ofelia ja kolm pisikest nupsu Ona, Otto ja Ode.

1. juuni varahommikul hakkas kõige pisemal kassipojal – Odel – väga halb, ta hakkas taas usse välja oksendama, kuigi oli koos teistega korduvalt parasiiditõrjet saanud. Ode oli juba algusest peale teistest pisem ja väetim… Andsin endast kõik, et pisikese elu päästa, aga kahjuks ta ikkagi suri minu süles. Ta oli kõigest 3-kuune.

Mõned arvavad, et olen sellistel hetkedel tugev, aga ei ole. Iga kord, kui midagi jälle juhtub, on hinges kohutav valu. Äkki oleksin ikkagi kuidagi suutnud Ode elu päästa? Tunnen end alati süüdi, aga kahjuks loomadega ei tea kunagi ette, mis terviseprobleeme võib tekkida.

Jään sind kurbusega leinama, pisike särasilmne kiisutirts, mu väike armas Ode…