Diva

Südame murdudes pean taas teatama kahe imelise kassi lahkumisest. Ei pääse kuidagi neist kurbadest uudistest 🙁
Esimesena leidsin liivakastist surnuna imearmsa sõbraliku nurrukiisu Diva. 2017. aastal saabus kolooniast minu juurde 10 kassipoega, kellest kahjuks jäid ellu vaid Diva ja ta õde Ariel. Divaga oli kõik kõige paremas korras ja mingeid terviseprobleeme ma tal ei täheldanud. Ootasime pikisilmi kodupakkumist, mida ei tulnudki. Divale ei olnud siin veedetud aja jooksul mitte ühtegi huvilist, kuigi ta oli imeline armas loom: alati heatahtlik, õrn, ülisõbralik ja mänguline… ja nüüd on nii 🙁
Teisena lahkus Chaco, kes saabus minu juurde eelmisel aastal Märjamaalt. Hiljuti lõi tal välja nohu, mis eskaleerus kiirelt kopsupõletikuks. Ta sai kohe kliinikusse, oli kaks päeva hapnikuravil ja nädal statsionaaris. Vaatamata halvale prognoosile suutsid imelised arstid Julia Kuhta ja Laura-Liisa Tamra Chaco stabiliseerida ning ta lubati kodusele ravile. Kõik tundus minevat paremuse poole, kiisu võttis ilusti kaalus juurde, nurrus ja puges sülle. Eile õhtul hakkas Chaco aga järsku paaniliselt ringi jooksma, hingeldama ja ilastama. Kuigi sain kohe arstiga kontakti ja toimisin juhiste järgi, suri kiisu minutitega mu silme all 🙁
Olen omadega täiesti läbi. Sellistel hetkedel on tunne, et reaalselt ei jõua enam – annan oma parima ja ka arstid teevad, mis suudavad, kuid ikka juhtub nii. Iga loom on isiksus. Ma õpin neid tundma, veedan nendega aega nii muredes kui rõõmudes ja paratamatult saavad nad mulle kalliks nagu pereliikmed. Tundub, et iga kaotus on järjest südantlõhestavam 💔

Kus häda kõige suurem, seal kodu kõige lähem! Just selline lause on minu loole sobiv. Seda sellepärast, et mind leiti praeguse hoiukodu lähedalt ja ma olen täiesti veendunud, et ka mu kojuminek on lähedal. Sündisin eelmisel aastal kassikoloonias metsiku kassi pojana, kuid pole raasugi inimvaenulik. Olen hoopis tänulik, et hoiukodu peremees mind nii pikast ja vaevalisest haigusjadast terveks ravis. Mina ja minu õeke Ariel võitlesime ennast elule, kuid vennad-õed läksid ingliteks. Ma lihtsalt pelgan natuke inimesi, veel õige vähe, kuid mulle tohutult meeldivad paid. Kõige ägedam asi hoiukodus on jooksuratas, no küll ma ikka sellel kiman, väledalt-väledalt uuele kodule vastu. Mu suureks unistuseks on joosta suletuti järgi oma tulevases päriskodus ning tooksin OMA INIMESE külmadesse ja pimedatesse talveõhtutesse palju särtsu ja soojust, sest energiat jagub mul kuhjaga ka nurrumiseks. Tule vaid ja vii mind enne talve koju! Kirjuta minu hoiuinimesele Gabrielile meiliaadressile kodu@gabrieliloomadeelu.eu!