Cooper

Kuskil Kivi-Vigala külavaikuses, justkui vaikselt unustatuna, ilmus välja üks kiisu – Cooper. Keegi ei teadnud, kust ta tuli. Keegi ei otsinud teda taga. Üksnes vaikus ja teadmatus… Kuid Cooper ei olnud tänavakass. Ta ei olnud metsik ega pelglik. Vastupidi – ta tuli inimeste juurde, nagu keegi, kes oli harjunud kuuluma. Keegi, kelle maailm oli ühel hetkel lihtsalt kadunud. Täna on Cooper hoiukodus. Ta tunneb end seal hästi – mängib, naudib päikest aknalaual ja laseb tuuleõhul oma vurrude vahel liikuda. Ta saab hästi läbi teiste kassidega, kuid miski temas jääb alati inimesele suunatuks. Cooperi pilk otsib silmi, kellele kuuluda. Tema nurr on alati valmis, kui tunned, et tahad kuulata. Ta on hell, usaldav ja otsekui oodanud kogu aeg, et keegi teda taas märkaks. Ta lihtsalt loodab. Kassipoiss ei nõua palju, kuid pakub kõike: lähedust, sõprust, vaikseid hommikuid, ühiseid mänge ja rahulikke õhtuid. Temas on midagi erilist – see on tunne, et ta on justkui alati sinu oma olnud. Kui su süda tunneb selle lugemise ajal väikest tõuget, siis võib-olla oled just sina see, keda Cooper kogu oma väikese südamega ootab. Kui soovid pakkuda Cooperile armastavat kodu, siis palun kirjuta hoiukodu meiliaadressile kodu@gabrieliloomadeelu.eu.