Bennu

Kallid sõbrad, tahan teiega jagada üht rõõmustavat uudist. Just potsatas mulle postkasti selline tore kiri, tahaksin seda teiega jagada.

Tere Gabriel ja Head Uut Aastat! Ma olen Bennu kui mäletad mind veel. Aitasid mul heade inimeste abiga Tartus uuringutel käia selle vastiku nohu pärast. No me saime nohu kuidagi kontrolli alla, aga vahel kipub ikka tagasi tulema. Igaks juhuks jäin Tallinnasse hoiukoju jälgimisele ja nüüd ma siin olen olnud juba ei tea kui kaua. Ma vaatasin täna, et perenaine on pool hommikut uimasena sirakil olnud, et ju siis on mingil puhul vaba päev antud ja otsustasin, et tagumine aeg on teema üles võtta. Libistasin ennast talle vaikselt külje alla, igaks juhuks keerasin nurrumootori ka pisut kõvemaks, et teda veel rohkem uimastada ja hakkasin ääri veeri kudrutama. Vaata, ma olen ju juba päris pikalt su juures siin nüüd hoiul olnud, ehk ikka oleks aeg mulle see päris kodu leida? Ega ta eriti mulle midagi vastanud, ühmas vaid. No ma siis seletan edasi, et sinu juures on nii tore ja eks ma hakkan väga teist puudust ka tundma. Jälle tuli mingi mõmin vastuseks! Eks mul stressiga võib jälle selle nohu ka uuesti välja lüüa, aga noh eks siis uus kodu jälle ravib, aga ega nad nii hästi ikka ei oska kui sina. Käsi, mis mind nii mõnusasti sügas, jäi järsku seisma ja ma mõtlesin, pagan, keerasin vindi vist pisut üle või valisin vale aja. Igaks juhuks panin siva silmad kinni ja nurrusin edasi. Ajas ennast mu kõrvalt püsti, vahtis aknast päris pikka aega välja, siis läks teise tuppa vist plikale kituma. Varsti tuli tagasi, rabas mu sülle ja kukkus nina otsa musutama. Nonoh, mõtlesin, et nii nüüd pakib mu asjad kokku ja minek mul ongi, aga ei, ütles hoopis:“ Hea küll, saagu siis pealegi sinust meie pere ei-tea- juba-mitmes-kass.“
Nii et see asi sai nüüd joonde. Ära siis mind enam tagasi oota. Pisut kiiruga sai kirjutatud, aga sa saad mu mõttest ju aru. Tervisi teistele kiisudele ja täitugu kõigi nende unistused, saada koju 2020 aastal.