Ariel

Olen sageli mõelnud, et milline õnn see oli, et meie emme leiti koos poegadega just hoiukodu lähedalt. Kuigi kiiresti saime abi, siiski haigustele vastu suutsime panna vaid mina ja õeke Diva. Tänu hoiuperemehe hoolitusele ja ka arstide abile, oleme lõpuks täiesti terved rõõmurullid. Aa, et sa juba lugesid Diva koduotsimise lugu, nojah, siis lisan veel, et maailma õnnetipus oleksime, kui saaksime koos koju. Sa võid ju teha nii, et loed algul Diva lugu, armud temasse ja siis loed minu loo ning mõistad, et ka minuta ei suuda sa olla. Tegelikult aga lepime ka sellega, kui saaksime kasvõi eraldi kodudesse. Tähtis, et mu OMA INIMENE leiaks mind üles.
Heldeke, ma ei saa kohe vaadata, kuidas Diva seal jooksurattal kihutab, mul hakkab pea ringi käima. Aga suletutti ajan taga nagu tuul. Mul on omad nõksud, näiteks kui hoiuperemees kassituppa tuleb, siis jälgin ja ootan ning kui ta on juba tükk aega olnud, siis sobival hetkel “ründan” teda sülle ronimisega ja siis saab juba paisid, naudin nii et jube. Ma olen selline pisike habras ja mahun igasse sülesoppi. No ega sa enne ei usu kah, kui tuled mulle järele ja küll siis omas kodus juba näitan oma “nurrurünnakut” sülle. Oot-oot, aga palun anna ikka mulle kasvõi natukene aega harjuda uues kodus, eks. Mina aga annan sulle nüüd aega harjuda selle mõttega, et tulen sinu kiisuks.
Jään ootama! Kirjuta minu hoiuinimesele Gabrielile meiliaadressile kodu@gabrieliloomadeelu.eu!