Annie

Hüvasti, mu armas Annie…

Täna pidin ma sul minna laskma. Kaheksa aastat olid sa minu hoole all. Kaheksa aastat osa minu igapäevast, osa sellest turvakodust ja tükk minu elust. Sa olid küll minu turvakodu kiisu, minu hoolealune, aga südames olid sa ikkagi väga oma. Sa tulid tänavalt, kus pidid ise hakkama saama ja oma pisikesi poegi kaitsma. Alguses olid sa inimeste suhtes umbusklik, sest elu oli sulle õpetanud, et alati ei saa usaldada. Aastatega õppisid sa, et siin on turvaline. Et käsi võib teha pai, mitte haiget. Et inimene võib päriselt hoolida. Ja lõpuks sai sinust armas, alati paid ootav kassiproua, kes oskas oma vaiksel ja leebel moel nii sügavale südamesse pugeda.

Viimased kolm aastat tegelesime sinu kõhuprobleemidega. Sa said igapäevaselt ravi ja käisid regulaarselt kliinikus kontrollis. Kuni ühel kontrollil avastati soolestiku ja lümfisõlmede muutused ning õhku jäi kõige raskem kahtlus – lümfoom. Sa hakkasid saama toetavat ravi. Me võitlesime koos. Päev korraga. Nii kaua, kuni sinu pisike keha veel jaksas. Aga viimastel päevadel andis su keha alla. Kaal langes, söögiisu kadus täielikult. Sind tuli juba sundtoita ja su silmist oli näha, et sa ei jaksa enam. Ma oleksin nii väga tahtnud sulle veel aega kinkida. Veel aastaid, veel tuhandeid paisid, veel rahulikke päevi päikeselaigus. Veel kõike seda head, mida sa nii väga väärisid.

Kuid armastus ei tähenda ainult kõvasti kinni hoidmist. Mõnikord tähendab see ka kõige valusamal hetkel lahti laskmist, et teisel ei oleks enam valus. Täna tuli teha see kõige raskem otsus. Ma tegin selle sinu jaoks, et säästa sind piinadest. Mina oleksin tahtnud sind veel hoida, aga minu soov sind endale jätta ei tohtinud kaaluda üles sinu heaolu. See otsus murrab mu südame tuhandeks killuks. Nii kirjeldamatult valus on mõelda, et ma ei näe sind enam mitte kunagi. Sa ei tule enam pai küsima ja sinu lemmikpesa on tühi.

Aitäh sulle, mu armas Annie. Aitäh, et sa lõpuks usaldasid mind. Aitäh, et lubasid mul olla sinu inimene. Aitäh nende kaheksa aasta eest – iga vaikse hetke, iga pika pilgu ja iga pai küsimise eest. Sa olid hoitud. Sa olid lõpuni armastatud.

Mine nüüd rahus, mu kallis Annie. Enam ei ole valu, ebamugavaid protseduure ega lõputuid kliinikuskäike. Kõik ravimid ja väsimus on möödas – jäänud on ainult lõputu rahu. Hüvasti, mu armas tüdruk. Sa jääd siia alles — minu südamesse, sellesse turvakodusse ja kõigisse nendesse aastatesse, kus sa olid nii väga hoitud ja armastatud. 💔