Mihklit teavad vist kõik – ta on üks neid kasse, kellele mu lehel kõige rohkem kaasa elatud on

Kui mäletate, siis Mihkli kohta tuli teade 2018. aasta mais Rakkest, kus ta oma koleda katkise sabaga inimestele silma jäi.

Mihkli saba oli raske trauma tõttu viga saanud. Sabalüli oli murdunud ja sabaotsa pehmed koed olid juba nekrotiseerunud, mistõttu tuli saba osaliselt amputeerida. Neuroloogi juures sai kinnitust oletus, et Mihkli tagakehatrauma on tingitud sabast tõmbamisest või keerutamisest. Sabanärv oli sisuliselt välja rebitud, päraku- ja kusitisulgurlihased olid väga nõrga toonusega ega tõmbunud normaalselt kokku, närvid kahjustunud. Kass ei saanud iseseisvalt urineerida ega roojata.

Põit tuli hakata manuaalselt mitu korda päevas tühjendama. Neuroloog ütles toona, et kui Mihkel ka taastub, siis igal juhul väga aeglaselt.

Hea meel on öelda, et korduvad arstivisiidid ja erinevad raviskeemid on mõjunud nii, et tänasel päeval käib Mihkel iseseisvalt liivakastis, kuid päris lõplikult ei suuda ta põit tühjendada ja taastumine veel kestab. Vähemalt on kõik muutused siiani olnud positiivsed ja suuri tagasilööke tekkinud ei ole.
Vaatamata oma üleelamistele on Miku väga sõbralik, inimlembeline, rahumeelne, usaldav ja rõõmsameelne kass.

Terve oma taastumise aja on Mihkel elanud mitte minu juures, vaid Tallinnas hoiukodus, kus temaga väga palju hoolt ja vaeva on nähtud. Tänu hoiukodule lähebki tal praegu nii hästi, nagu läheb.

Kõige parema uudise jätsin lõppu: nimelt on hoiukodu andnud teada, et Mihkel jääb nende päriskassiks. Ta ei pea enam kodu ootama ja lootma, et ükskord tuleb keegi selline, kes tema eripära omaks võtab. Ta on oma inimese juba leidnud!

Olen tohutult tänulik kodule, kes andis Mihklile kõik, mis tal anda oli. Olen tohutult tänulik teile, kes te aitasite mul tasuda tema suuri raviarveid. Ainult koos suudame aidata neid, kes ise end aidata ei oska! Loodan, et see üliõnneliku lõpuga lugu tõi ka teile heldimuspisara silma ning andis kinnitust, et headus ja hoolimine ei ole maailmast kusagile kadunud!