Maya

Tsau Gabriel! Maya olen. Mäletad mind? Ilmselt ikka! Tulin sulle endast rääkima. Tead, ma elan nüüd Paides kassipreili elu! Mul on isegi sõber- Pähkel! Aga ma alustan algusest. Kui sa mulle kassituppa järgi tulid ja mu õue viisid, siis mõtlesin, et küllap ma kuskile arstile lähen. Noh, ei muretsenud millegipärast! Kui ma autoga sõitma läksin jäin ma rahumeeli puuri magama. Kui auto seisma jäi ja ma kuskile tuppa sattusin, siis “Issakene! Appi, Gabriel, kus ma olen” Mõtlesin ma. Saad sa aru, seal oli kaks väikest inimest, kes lärmasid ja mind kohe paitada tahtsid. Oh õudus! Siis hakkasin ma kohe kõvasti susisema ja urisema, äkki nad kardavad. “Toimis! Kartsidki mind!” Kui ma nendest väikestest hirmsatest inimestest lahti olin saanud, siis tulin puurist välja. Ja püha taevas, kes seal veel oli! Mind vaatas üks hiiiiiigelsuur valge kass! Ma hakkasin taas susisema, aga ta ei kartnud! Jooksin ruttu puuri tagasi. Esimese päeva veetsingi puuris mõeldes, et kuhu kohutavasse õudusfilmi ma nüüd sattusingi? Aga teadsa, mida päev edasi, seda lahedamaks läks! Ma vaatasin, kuidas need uued inimesed selle teise hiiglaskassiga mängisid ja teda paitasid/nunnutasid. Ma pidasin seda ikka väga imelikuks. Ise suur poiss ja selline memmekas. Et mina küll ei hakka mittekunagi samamoodi käituma. Aga aeg läks edasi ja ma sain rohkem tuttavaks selle suure poisi- Pähkliga. Päris vinge sell. Mürada ta oskab! Nüüd me isegi vahel magame koos! Lisaks sõbrale avastasin ka, et mu pere meeldib mulle väga. Ma käin muudkui neile pugemas ja magan oma perenaisel kaisus. Mulle meeldib pai nii väga! Ja isegi need väiksed inimesed meeldivad! Selle kõige väiksema, tüdruku kaisus mulle meeldib lõunaund magada! Ta ei trügi üldse ja võtab mu rõõmuga kaissu! Ma olen õnnelik ja mulle meeldib mu pere! Sulle sinna Vana-Vigalasse soovin palju jaksu ja tervita kassitoa poisse ja tüdrukuid! Tsauu!