Marcella ja Moscato kodu-uudised

Meie nunnukatel täitus täna 2a meie juures elamist 🤗
Nende kahe aasta jooksul oleme näinud nii verd kui pisaraid, aga tänu visadusele on kiisud inimestega harjunud. Kui alguses jooksis Marcella (tumedam) alati peitu, siis nüüd jookseb ka, aga mitte enam nii tihti, ja mitte peitu, vaid pessa. Ta naudib paisid ja nurrumootor on koguaeg töös. Moscato (valge) on olnud algusest peale kaitsepositsioonil. Kaitses on ta endiselt kui soovime valel ajal talle läheneda (vale aeg= siis kui meie soovime pai teha, aga tal pole tuju). Samas naudib ka tema paisid ja eriti kurgu alt sügamist. Nurrumootor on tal olemas, aga seda laseb tööle väga harva. Nad jooksevad, müravad ja naudivad koos (meiega) elamist.
Algselt läksime ju ainult Moscatole järgi, aga kui #gabrieliloomadeelu mainis, et ta on varjupaigas teise kassiga väga lähedaseks saanud, siis otsus mõlemad võtta tuli kergelt ning me ei ole seda kordagi kahetsenud. Need kiisud on teineteisele loodud ning lahutamine oleks olnud nende jaoks piin. Kõik kes on meil külas käinud ja kiisudega aega veetnud nõusutuvad, et neid ei lahuta miski. Nad on nagu vana abielupaar, enamuse ajast armastavad teineteist, aga vahel on ka tülisid ja kakluseid, kus võetakse ka küüned käiku.
Meil on pikk tee veel ees, tahaks ikka neid sülle ka võtta lõpuks (Marcella juba paariks sekundiks lubab) ja ehk jõuame ka nii kaugele, et arsti juurde minek ei ole nagu sõjas käik, aga see viimane on vist rohkem nagu roosa unistus 😅