Leonardo

Tere!
Mina olen härra Leonardo. Võite mind kutsuda ka lihtsalt Leoks. Olen umbes 5-aastane. Uut peremeest ma ei otsi, vaid lihtsalt tulin siia oma edulugu jutustama. Oma lapsepõlve ma väga ei mäleta, sest see oli kurb aga ma mäletan, kuidas Gabriel minu eest väga hellalt hoolitses. Ma sain Gabrieli juures ka teiste kassidega tuttavaks, kuid oma lõpliku perenaise juurde jõudsin hiljem. Aga see oli seda ootamist väärt, sest mu uus perenaine on väga hell ja hoolitsev ning ta võtab mind alati kaissu. Tema juures õppisin ma magama ennast unustavalt. Ma õppisin, mida tähendab turvalisus ja oma toidukauss. Üksi elamise lõbu mul väga pikalt ei kestnudki, sest minu perenaise kõrvale ilmus ka peremees ning ka temal oli oma sõber kaasas. Peremees õpetas mulle kvaliteet massaaži mõnusid ja sirutus harjutusi. Kui peremees lõplikult meie juurde jäi, siis jäi ka tema sõber ning alguses oli meil läbisaamisega raskusi. Kuid pikapeale me hakkasime läbi saama ja sain teada, et tema nimi on Udurull ehk lühidalt Udu. Tema ei ole nii hea söögiisuga kui mina, hoolimata sellest, et talle meeldib rohkem asju taga ajada. Vahepeal isegi mind, kuid mina sellest aru ei saa miks. Minu peremees ja perenaine võtavad meid vahepeal sülle ja teevad meile palju paisid ning see on ülimalt mõnus. Muidugi mingil põhjusel olen ma Udu saabumise ajast raskemaks läinud. Seega vahepeal, kui ma aknalaua pealt põrandale hüppan, surub mu jõehobu graatsia ühe kurina välja. Mulle meeldib ka oma peremehe ja perenaisega rääkida ning Uduga samuti. Minu perenaine on kõige arukam jutukaaslane, sest ta ka vastab mulle ja astub minuga diskussiooni. Udut aga huvitab see, kuidas minu lehvivat saba kätte saada. Olenemata sellest, kuidas päev on möödunud jõuame kõik ikkagi samasse voodisse. Ja kui kõht tühjaks läheb, siis ma nühin oma peremehe üles.