Kerr ja Keira (uute nimedega Tipp ja Täpp)

Tipi ja Täpiga on kõik parimas korras. Täpp on kass nagu kass ikka, hoiab pigem omaette ja ajab oma kassiasju. Tipp aga on vast parim treening väikelapseks, sest ta on nagu väike takjas – alati süles, kaisus ning jälitab kõikjale. Siiamaani imestan, et ta pole end autosse smuugeldanud, et minuga tööle ka kaasa tulla. Mõlemad laiavad voodis ja lõpptulemus on see, et ma olen mingile 30-sentimeetrisele alale pressitud iga öö. Aga pole lugu, nad on nii nunnud, et pole ka südant neid magamistoast blokeerida. Omavahelist kraaklemist kui ka üldist lõhkumist ja laamendamist esineb ikka, toataimed on tänaseks päevaks täielikult likvideeritud koos pottidega. Ju pole neid mulle vaja 🙂 Kardinad elavad ka oma viimast elu.
Muidu jah, elame tavalist elu kassidega ning kuna endal lapsi pole, siis suhtume neisse kogu täiega nagu karvastesse kasulastesse: toidame, hooldame, peseme, nunnutame, käime õues nagu kord ja kohus.
Tipp ja Täpp ning nende enda juurde võtmine oli kokkuvõttes üks parimaid otsuseid, mida teinud olen ning soovitaks kahe käega kõigile.