Kas mäletate armsat kolmevärvilist Säpsut, kelle 17ndal novembril erakorraliselt enda hoole alla võtsin?

Säpsu leiti siit samast lähedalt väga kehvas seisus, rääbaka ja lonkavana. Tal puudusid tagumisel käpal varbad, ta oli nälginud, ja mis kõige hullem – ta oli poeginud, aga pojad ei olnud elujõulised ja hukkusid. Kuna keegi enam piima ei imenud, oli Säpsul tekkinud tugev mastiit. Poegade kaotuse tõttu oli ta ka ilmselgelt leinas – närviline ja segaduses. Lisaks selgus, et suure näljaga on ta endale kilet sisse söönud, mis nüüd õnneks välja tuli. Praegu läheb Säpsul juba palju paremini. Mastiidi vastu sai ta ravi ja see on täielikult taandunud. Ta ei lonka enam ja on silmnähtavalt paremas tujus – muudkui jookseb ringi ja mängib, tehes tasa kõike seda piina ja õudust, mis ta on pidanud tänaval läbi elama. Ta naudib väga sooja tuba, pehmet pesa ja maitsvat kõhutäit. Säpsu ei suuda siiani uskuda, et toit ei kaogi ära, vaid on nüüd alati olemas, seepärast sööb ta alati igaks juhuks kausi ruttu tühjaks. Säpsu on nüüd terve, ülisõbralik ja rõõmsameelne kassike, kes peagi ka oma kodu otsima hakkab. Mul on nii hea meel, et sain teda aidata ja pealt näha, kuidas tal iga päevaga järjest parem ja parem hakkas! Ülisuured tänud ka teile, kes te raskel hetkel mulle taas abikäe ulatasite, nii et sain Säpsu sooja tuppa võtta ja terveks ravida! Ilma teieta poleks see õnneliku lõpuga lugu võimalik olnud!