Kallid Gabrieli Loomade Elu hoiukodu toetajad!

Olen siin pikalt mõelnud, kas ja kuidas teile teada anda hetkeolukorrast, millesse elu keerdkäigud mind ja mu loomi mässinud on. Aga te olete mulle nii siiralt ja vankumatult toeks olnud, alati annetanud, alati kaasa elanud, koos minuga rõõmustanud ja kurvastanud, seega on teil õigus teada, mis hoiukoduga toimub.

Nimelt umbes kolm nädalat tagasi sai mu pere vallalt teate, et maja, kus me elame ja kus asub ka hoiukodu, lammutatakse suvel. Maja on vana, korrast ära ja elamiseks ohtlik. Inimestele antakse teises majas elamiseks korter, kuid loomadele arusaadavalt keegi uut elupinda ei anna.

Seega olen juba kuu aega olnud dilemma ees, mis saab edasi. Kas ma saan kuidagi maja lammutamist ära hoida, kas ma leian uue koha, mis oleks piisavalt suur, piisavalt soodne ja piisavalt lähedal (sest nii suur hulk loomi vajab sageli ööpäevaringset kohalolu)? Kas ma pean varjupaiga kinni panema ja kõik loomad laiali jagama? Kas olen sunnitud hülgama kõik need armsad karvakerad, kes mulle nii hinge läinud on, ja purustama nende südamed? Kas kogu see suur vaev ja südamega tehtud töö jäigi nii üürikeseks? Need on küsimused, mis tiirlevad peas päeval ja ööl, ja millele mul ei ole vastuseid.

See on ka põhjus, miks olen praegu uute abivajajate vastuvõtmisel üliettevaatlik. Ma ei julge enda hoolde võtta loomi, kes sõltuvad vaid minust, kui ma ei tea, kas paari kuu pärast mul neile enam üldse midagi pakkuda on. Keskendun olemasolevatele loomadele ja püüan võimalikult paljudele kodud leida.

Kindel on see, et teen tööd lahenduse nimel ja otsin iga päev võimalusi, millest võiks abi olla. Annan kindlasti teada kohe, kui selles suunas mingeid arenguid on. Niikaua aga olen jätkuvalt ülimalt tänulik selle igapäevase toe, annetuste ja heade sõnade eest, mida mulle alati pakute.

Lootus jääb alati.