Jossu ja Edgar
Tere kallis Gabriel ja meie vanad sõbrad kassitoast!
Vast mäletate mind veel, mina olen Edgar – jajah just see sama Edgar, kes oma sõber Jossuga hiljuti päris oma koju läks.
Ma olen Teile võlgu loo, kuidas meil läinud on ja mis elu me elame.
Tol veebruari õhtul, kui üks pealtnäha päris kena naisterahvas ühe pealtnäha päris sõbraliku meesterahvaga meile kassituppa külla tulid, ei osanud me hinges aimata, mis juhtuma hakkab. Ühel hetkel olime me Jossuga autos ja sõit ei tea kuhu algas. Tagantjärele võin Teile sosistada, et tegelikult pandi meid Gabrieli abiga mugavatesse pehmetesse kiisukottidesse, kus olid aknad ja puha. Sellele vaatamata tegime me terve tee sellist põrgulärmi, et pererahva kõrvad vilisesid.
Kui aus olla, siis tegelikult kartsid nemad meie pärast palju rohkem kui meie ise hirmu tundsime, aga me kisasime ikkagi 🙂
Kui kaua me täpselt sõitsime, ma ei tea, aga ühel hetkel avati kott – me olime kohal!
Ootasime Jossuga parajat momenti kui meid üksi jäeti ja tormasime siis üks diivani ja teine voodi alla. Mina valisin diivani, sest see oli lähemal. Uh, kui hirmus see kõik oli!
Ma ise ei tea kui kaua ma seal voodi all olin, aga kuulsin pererahvast rääkimas, et vist peaaegu 2 päeva. Tegelikult võin Teile tunnistada, et juba esimesel ööl, kui majas kõik vaikseks jäi, leidsime me Jossuga üles liivakasti ja käisime söömas. Nurka pole me kordagi pissinud. Enne kukke ja koitu kobisime igaks juhuks oma peidukasse tagasi. Pean nüüd Teile tunnistama, et Jossu oli julgem kui mina ja tuli teisel õhtul esimesena pererahvaga tutvust sobitama. Mina jälgisin peidukast olukorda ja vaatasin mis juhtub. Pererahvas tundus sõbralik ja lahke ja mõnda aega olukorda hinnates tegin minagi esimesed arglikud sammud, et pererahvaga tutvuda. Kõigepealt nuusutasin ma üle perenaise ja siis peremehe, tundus usaldusväärne kraam!
Kohe ma oma uhke kasuka kallale pererahvast ei lasknud, aga kui nägin, et Jossut nii mõnusalt sügati, sättisin ennast ka arglikult külg ees lähemale.
Edasi läks juba kõik libedalt. Paari nädalaga oli meil Jossuga selge kuidas pererahvast ümber sõrme keerata, kuidas neile märku anda milline toit maitseb ja milline maitseb rohkem, kuidas väljendada rõõmu uutest mänguasjadest ja kuidas lasta ennast masseerida ja sügada nii palju kui süda kutsub.
Ööseks kolime me pererahva kaissu magama. Kui millegi üle nuriseda, siis võiks ehk tulevikus selle väga laia voodi superlaia voodi vastu välja vahetada, sest siis ei peaks pererahvas liikumatult voodiserval ühel küljel magama, või meeldibki inimestele nii?
Elame me mõnusas häärberis, maja igas küljes on suured kassiteleviisorid, kust tuleb päev läbi saateid oravatest, lindudest ja naabritest. Inimesed kutsuvad neid miskipärast akendeks. Meid kammitakse ja meiega mängitakse. Me oleme kohtunud paljude inimestega ja nad kõik on olnud toredad!
Eile oli minu 6 sünnipäev ja kuna Jossu sünnikuupäev ei ole teada, siis pidasime sünnipäeva koos. Saime kingitusi ja kõike head-paremat süüa.
Oleme oma eluga rahul ja meid armastatakse väga. Tänutäheks hakkasin mina umbes 2 nädalat tagasi nurruma nagu traktor. Jossu nurrus juba varem aga minul võttis aega.
Kallis Gabriel, me meenutame Jossuga tihti Sinu juures veedetud aega ja oleme Sulle südamest tänulikud.
Kui Sa ei solvu, siis me tagasi ei tuleks, küll aga lubasid Sa meie perenaisele, et tuled meid vaatama – oled väga oodatud!
Tänu Sinule on oleme me elus ja terved ja meil on nüüd päris oma kodu!
Kõikidele vanadele sõpradele karvapallidele aga soovime kannatust – ükspäev tuleb see pealtnäha päris õige inimene ja viib Su endaga koju! Ainult natuke veel kannatust!
Pikk nurr Sulle Gabriel meie poolt Jossuga ja sügav kummardus. Sa oled kiisude superkangelane!
