Jose kodu-uudised

Oeh, ma mäletan endiselt seda korda, kui ma Gabrieli juures esimest korda Joosut vaatamas käisin. Ta möllas ja ronis mööda puure, urises ja näris kõike, mis kätte sai ja ma vahetasin kõhklevalt elukaaslasega pilke – Kas me saame sellise energilise kassipojaga ikka hakkama? Me ei mõelnud aga pikalt, sest pilk millega meile nendest kollastest kassisilmadest otsa vaadati rääkis enese eest ja me viisime selle 6-kuuse kassipoja samal õhtul endaga koju. Sellest on nüüd kaks aastat möödas, juba! Jõulukiisu, peaaegu.
Esimesed nädal aega oli vist kõige keerulisem aeg, sest väike Joosu oli väga arglik; kartis kui uks avanes, kartis kui keegi liiga valjult kõndis, kartis kui keegi lähenes. Kuid nädala möödudes laskis ta end esimest korda sülle võtta ja kui ta viimaks enda pisikese niiske nina
mulle pihku surus ja valjult nurruma hakkas, siis teadsin ma, et jäämäe tipp on vallutatud.
Võin käsi südamel öelda, et nii tarka ja hea iseloomuga kassi (viimane kirjeldus on pärit tema arstitädilt) ei ole mina varem kohanud. Pikki kardinaid akende ees muidugi hoida ei saa ja pool elamist on kaetud spetsiaalselt temale mõeldud kraapimisaluste- ja postidega, kuid sellest ei ole midagi – Joosu mõistab ning ta naudib neid poste täiel rinnal. Joosu teab täpselt mis kell on tal hommikusöök ja ta teeb kindlaks, et ta enda tähtsat toidukorda isegi nädalavahetusel maha ei maga; ta ajab koheselt käpasõtkumistega ja valju nurruga mu üles ja see nurr töötab tal lakkamatult, pidevalt, koguaeg. Üks pilk ja juba ta nurrub! Samuti meeldib talle palju suhelda: „Prrt,“ ja „prrrrt.“ Tihtilugu ma ei saagi aru, mida ta seekord minult soovib, kuid üldiselt jõuame me siiski ühisele arusaamisele.
Mis ma muud ikka oskan öelda. Tegemist ei ole lihtsalt kassiga, lemmikloomaga, vaid meie täisväärtusliku pereliikmega ja olgugi, et tema seda võib-olla ei tea, siis me naudime täiel rinnal seda, kuidas ta meid ümber enda pehme käpa põiminud on.