Esmaspäeva hilisõhtul toodi ootamatult minu juurde pundar õnnetuid leidlapsi Märjamaalt

Räpased, haisvad, alajahtunud kiisulapsed, kes olid silmnähtavalt haiged ja vajasid abi. Ei saanud ma ometi ust nina ees kinni lüüa ja neid minema saata.
Hiliste tundideni püüdsin neid kasida, soojendada ja selgusele jõuda, mis kassitittesid vaevab, paraku jäigi ühele pojale abi hiljaks ja tema pisikesed silmad sulgusid enne, kui ma sain midagi tema heaks ettegi võtta. Järgmisel päeval sõitsid ülejäänud kliinikusse, kus nende ellujäämise võimalused palju suuremad on. Selleks ajaks oli ka selge, et suur probleem oli kõhulahtisus ning üks pojake oli jõudnud juba üsna kriitilisse seisundisse. Hinge kinni pidades ootasin kliinikust teateid, peas keerlemas mõtted, mõtted, mõtted!
Täna ravime me giardiat. Mis toob homne päev, me ei tea. Kaks pisit on praegu stabiilsed, üks pisi kriitiline. Kes veab välja, kes mitte – vastust teab vaid tuul.