TAGASI - Kodu-uudised

Alfred ja Klaabu

12.03.2017

Gabriel palus mul lühidalt kokku võtta selle tunde, mis on olla kassipidaja juba ei rohkem ei vähem kui täpselt üks kuu! Kuivõrd mul on Gabrieli vastu suur respekt, siis siin ta on!
Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama algusest. Algus oli see, et juba aastat paar käib meie peres üks suur vägikaikavedu lemmiklooma võtmise osas. Kaks plikatirtsu (7 ja 9) vs Kuri Maailm. Kuri maailm, see tähendab mind ja minu prouat. Loomad on ju toredad ja oleme Kristaga mõlemad lemmikloomade seltsis üles kasvanud, aga Mustamäe 3-toaline korter ei ole kuidagi võrreldav Vigala või Torma ürgloodusega 🙂, kus meie omal ajal siia ellu astusime.
Vanem tüdruk on aga sihikindel nagu mingi kuradima nui ning jõudis mõne aasta jooksul, mil teema üleval oli, küsitleda vist iga viimastki Mustamäe loomaomanikku, kes tema teedele ja radadele ette jäi. Tüüpiline pick-up line pargis, trollis, majaesisel haljasalal oli „Kas koera/kassi/küülikut/merisiga/nutriat on Mustamäel raske pidada?“
Raske või mitte, aga seni suutsime oma rohkete vastuargumentidega (loomal on linnas igav, varjupaigast võetud loomad on stressis ja ei sobi lastega peredele, kes jalutab koeraga kui vihma sajab? jne) olukorda kontrolli all hoida. Aga nii poolteist kuud tagasi võttis olukord Kurja Maailma seisukohtade osas kriitilise hoiaku. Ilmselt teeb Eesti koolisüsteem kolmanda klassi õpilaste hulgas juba üsna põhjalikku selgitustööd demokraatia põhialuste osas, sest Reti koostas ühel õhtul põhjaliku ankeedi valikvastuste ja punktiirjoontega, mis teeks au igale Eesti uuringufirmale ning printis selle välja neljas eksemplaris. Küsimustik, üllatus-üllatus, oli üles ehitatud lemmiklooma võtmise kohta. Mis lemmikloom, kas oled nõus temaga õues jalutama ja nii edasi ja nii tagasi. Reti ise tahtis muidugi koera. Riste lähenes asjale „parem varblane peos“-meetodiga ja valis hamstri ning oli nõus temaga ka iga jumala päev õues jalutama 🙂. Mina kassisõbrana kirjutasin punktiirile „kass (2tk)“, igapäevaselt loomaga jalutama minema ei olnud nõus ja sinna reale, kus küsiti, kas see (loomavõtmine) ka praegusel hetkel reaalne oleks, rasvaselt „EI“. Aga džinn oli pudelist välja lastud…
Ühel reedesel õhtul, 10. veebruaril, mil peaaegu-et-kohe-kohe renoveeritud elutoas toimus filmiõhtu, jäi mulle Vigala FB grupis silma Gabrieli postitus, kes otsis oma loomade hoiukodust kodu kahele pooleaastasele kassile – vendadele Klaabule ja Alfredile. Gabriel oli eelmisel sügisel kiisud koos emmega päästnud väga hulludest oludest ja surmasüstist ning loomakesed kenasti üles turgutanud. Kassiema Kitty oli selleks hetkeks leidnud endale ka juba uue kodu Soomes. Klaabu ja Alfred olid läbinud kõik meditsiinilised protseduurid ja ravikuurid, mis isastele noorkassidele enamasti teha tuleb ja iseloomustus, mis Gabrieli poolt kaasa kirjutati, haaras silma ja südant.
Mõeldud-tehtud, kui hull see ikka olla saab. Võtsin sealsamas Gabrieliga ühendust ning ütlesin et võibolla väike huvi on. Ise vaikselt rehkendasin, et mõne päeva pärast on remont elutoas lõpetatud ja mis seal ikka, käin nädala jooksul Vigalas ära…
Juhtus aga see, et juba järgmisel õhtul astusid kassihärrad uksest sisse. 0-ettevalmistuse pealt olimegi järsku kassiomanikud! Jäi üle loota ainult, et Gabrieli poolt reklaamitu ka tõele vastab. Sel ajal kui Reti ja emme tormasid lähimasse loomapoodi esmavajalikku hankima, valmistus oma etteasteks Riste-nimeline vastuvõtukomisjon, issi aga lõpetas kiiremas korras riiuli õlitamist, tuulutas tubasid ning loopis asju ja remondikola ühest nurgast teise. Ja kohal nad olidki!
Transpordikastist pääsenuna plagasid kassivolaskid 3 sekundiga üle 60 ruutmeetri ühtlaselt laiali ning kamufleerusid. Õnneks ei kestnud peitusemäng üle 10 sekundi ning tasahilju hakkas neid jälle erinevatest nurkadest ettevaatlikult kokku hiilima. Hiilimine vaheldus välksööstudega, aga muidu paistsid kiisud nii enamvähem rahulikud, asjaolusid silmas pidades. Transpordiüksus andis üle vajalikud paberid, soovis edu ning lahkus. Saabusid Reti, emme, paar mänguasja, söögipoolis, kassikemps ja kott liiva. Gabrieli poolt lausutud hoiatused, et toit ei pruugi sobida, kassiliiv on võõras ning stressist võib kõht lahti olla ei pidanut suuremalt paika. Kassikrõbinad lükati küll kõrvale ja/või näkitseti pika hambaga, aga konserv läks kaubaks. Samuti selgus juba neljandast sekundist kui liiv oli kasti valatud, et Klaabu ja Alfred teadsid täpselt mistarvis see kast sinna nurka asetati. Kõhulahtisusest polnud juttugi, lihtsalt pea sada kilti sõitu Vigalast kinnises transpordikastis oli vennaksed viimase piirini viinud 🙂. Korralik kodune kasvatus!
See, et vennad üksteisele toeks on, paistis välja esimesest silmapilgust. Uues kohas üksteist just liiga pikaks ajaks silmist ei lastud. Samas otsiti arglikke kontakte ka pererahvaga ning kaasapandud tarkades paberites soovitatud „sundpaid“ töötasid kenasti – nurrumootorid läksid tööle ning pigem otsiti seltsi kui varjuti. Aga lugesime lastele sõnad peale ning lasime kiisudel kenasti olukorraga harjuda.
Järgmisel hommikul selgus, et Klaabu oli olukorraga harjumise eriti põhjalikult ette võtnud – kablutas mööda korterit ringi nagu pärisperemees kunagi ning nõudis, et temaga tegeletaks. Riste, kes oli vendadest pisema, Klaabu, juba reede õhtul FB fotodelt nö. „enda kassiks“ valinud, jooksis kass sabas ringi ja säras nagu päikene. See aga ei sobinud mitte kuidagi vanemale õele. „Reti kass“ Alfred puges hommikul pärast kerget einet konkusse tudile ja käis sealt väljas üksnes söömas ja kempsus. Reti liitis kokku 1+1, sai tulemuseks 8 ning tegi omad kiired järeldused. Otseloomulikult – teine kass on rikkis! Tema sellist ei taha! Ja üleüldse tuleb need kassid kohe tagasi saata, sest sellist asja ei ole, et Riste kass töötab nii et lust vaadata, aga tema kass on rikkis! Ei aidanud minu 20-aastane kassiomanikustaažist tulenev jutt, et las kass kohaneb ja usu mind õige pea mängib nii et vähe ei ole… Ei! Rikkis! Garantiisse! Mõlemad tagasi! 🙂 Päev otsa halba tuju ja jonn.
Olukorra otsustas lõpuks lahendada Alfred, kes nii umbes kella kuue paiku õhtul oma urkast vaikselt välja ringutas ja nägi, et toimub tagaajamine venna kaasosalusel ning otsustas joonelt liituda. Seda rõõmu, mis valitses korrapealt ühe üheksa-aastase tüdruku südames, kes nägi, et tema kass ei olegi rikkis, oli lust vaadata!
Seega oli minu suurim hirm kasside kohanemise osas murtud tegelikult juba esimeste hetkedega. See, et Klaabu juba teisel päeval nii kohanenud oli, tuli mõningase üllatusena, aga ka Alfred oli tegelikult teise päeva õhtuks kenasti kohanenud.
Okidokk, kasside kohanemise esimene, raskeim faas läbi, asusime tegelema peenhäälestusega. Esimene algaja altminek, lahtine kassikemps, tuli üle õla visata ning asendada kinnise kempsuga. Kasside passis on kirjas küll „kodukass“, aga agarus, millega kiissenid liivas kühveldasid, andis alust arvata, et ka „taksikoer“ või „mullafrees“ oleks esimesel pilgul ära petnud. Kiire rehkendus ütles, et kui igal õhtul päeva jooksul kasside poolt kastist välja visatud kolmveerandik liiva uuega asendada, läheb kasside pidamine õige kulukaks. Kinnine kemps ostetud, toimusid, sarnaselt Saaremaa ja Hiiumaa uute praamide ja muude keeruliste tehniliste vidinatega, kõigepealt testsõidud ja välikatsetused, ohutuse mõttes esialgu ilma liivata. Tulemused olidki mõtlemapanevad. Klaabu sai kenasti kempsust välja, aga sisse keeldus minemast, tuli väikestviisi füüsilist veenmist kasutada. Alfred vastupidi, sai kempsu kenasti sisse, aga keeldus sealt välja tulemast. Nii nad siis istusidki seal, üks sees ja teine väljas ning mõlemad omadega väga rahul. Egas midagi, tuli riskida – liiv sisse ja… kohe said kassihärrad aru, mis kastiga tegu. Klaabu käis kenasti nii sisse kui välja ning ka Alf ei veetnud kempsus rohkem aega kui just hädapärast tarvilik oli.
Järgmine huvitav tähelepanek: a)kassidel on küüned b)meil on diivan
Tegelikult me teadsime nii A-d kui B-d, aga kraapimispuu sigines elamisse alles neljandal päeval, kuna teise päeva osturetk atraktsiooni ostmiseks lõppes peresiseste rohkete erimeelsuste ja paari kassikonservi soetamisega. Kui kraapimispuu lõpuks meie majapidamisse sigines, teadsid kassid kohe, millega tegu. Kas korralikud instinktid või korralik kodune kasvatus jällegi, ei tea. Alfred on kraapimispuu osas eriti tubli – vahel kui ta end unustab ja pärdiku diivanit kraapimast taban ning koheselt kraapimispuu juurde tarin, teeb tüüp sellise hajameelselt ehmunud näo, et „ups näe jah, kogemata nii hajameelsusest ajasin diivani kraapimispuuga sassi, sorry“ ning asub hoolsalt kraapimistööd jätkama. Klaabuga nii lihtne ei ole. Tema nimelt on veendunud, et diivan ongi kraapimispuu ja kraapimispuu omakorda diivan. Olles diivani külge haakunud kassi kraapimispuu juurde lohistanud, jääb esimene mulle etteheitva ja mõistmatu näoga otsa vaatama: „Et nagu misse?! Ma ei taha magada! Kas sa ei näinud, et ma tegelesin parasjagu kraapimisega?!“
Kasside loomusest. Loomu poolest on mõlemad kassid nagu noored pooleaastased kassid. Hästi mängulised ja lustlikud. Samas tundub Alfred olema lisaks kasvule ka oma tegutsemistes vähe kaalukam ja kaalutlevam, selline eestlaslik natuur natuke, et kohe ei haagi iga uue ajaga, aga kui asi juba tegemisel on, tuleb see ka lõpuni viia. Niimoodi võis tõesti arutleda see kass, kes kolmanda päeva hommikul visa sihikindlusega noore perenaise telefonilaadija juhtme läbi näris…
Klaabu seevastu on aga paras hothead. Ta lihtsalt ei suuda leppida sellega, et kuskil toimub mingi tegevus, aga tema ei saagi sellest vahetult osa! Kui lõigun kassidele maiuspalaks kanasüdameid, siis Klaabsen on hips-hops nagu miki kahe sekundiga ninapidi pea et noa all, samas kui Alf istub rahulikult põrandal toidukausi juures, sest ta paistab teadvat, et turnimine ei vääri küünlaid ning lõppeks saab süüa ikkagi seal kus on kauss. Ja kausist sööb Alfred kenasti. Ka kanasüdameid. Klaabu seevastu kehastub sellistel puhkudel väikeseks tiigriks. Ta haarab kanasüdame hambusse ning tormab urisedes eemale, lihatükiga… mängima. Loodusseadused kehtivad paraku aga ka Mustamäe korteris ning loomulikult asub Alfred, kui ta oma kausiga lõpetanud, tihtilugu venna kausi sisu kallale. Samal ajal mürab vennas kõrvaltoas lihatükiga nagu emakaru oma pojaga – uriseb, loobib õhku ning tarib ühest kohast teise. Rahustav on teada, et ta vähemalt krõbinad, konservi ja joogivee suudab enamjaolt siiski rahulikult kausis hoida. Tuleb kasuks nii kassikese toitumisele kui ka korteri üldisele heakorrale.
Vennaksed müravad omavahel väga põhjalikult. Samas suudavad nad sellistel puhkudel alati oma küüned kenasti käpakeste sees hoida. Olen seda tunda saanud kui nad aegajalt ka mind oma mängudesse kaasavad. Samuti on nad üksteise suhtes väga hoolivad ning tihtipeale magavad teineteise kaisus. Selline great activity/low stress üritus.
Kasside uneharjumustest. Olulise osa päevast vennaksed põõnavad. Selleks sobivad hästi nii spetsiaalsed magamispesad kui korteris leiduv improvärk. Olen kasse leidnud pikutamas nii riidekapis kui dušinurgas. Tundub, et kui uni tuleb, siis ei ole voodi asukoht oluline. Samas virguvad kiisud väga varakult. Enamasti kell pool 5 hommikul. Klaabu on eriline spetsialist magava inimese ülesäratamisel. Selleks tuleb astuda magava inimese kaelale ja näole, nurrumootor tööle lükata ning asuda meeleheitliku järjekindlusega ühe koha peal tammuma ning oma nina magajale kõrva toppima. Alfred on selles osas vähe rahulikum eksemplar, aga on olnud juhtumeid, kus tüübid koos rünnaku ette võtavad.
Ühel hommikul oli laste ja kasside koondrünnak. Kõigepealt puges hommikuhämaruses vanemate kaissu Riste, seejärel alustasid kassid. Minu said nad kohe hopsti üles, seega alustasid nad noorperenaise „töötlemist“. Tulutult. Riste magas nagu mauk ja lõpuks kassid loobusid ning jäid ise lapiti lapse peale magama. Vot sellised tublid kassid on meil!
Siinkohal lõpetan. Kasside võtmisega on meie perele tulnud kaasa terve hulk kohustusi ja rahalisi väljaminekuid, samas on vastusaadud „ekstra“ hoomamatu ja rahas mõõdetamatu. Klaabu ja Alfred on meie pereellu toonud mingi uue ägeda fiilingu, mida nagu eriti seletada ei oskagi. Loodan et see ka kassidele meeldib. Pereliikmed ikkagi, noh!
Tänan kasside päästjat Gabrieli superhea ja pühendunud töö eest Klaabu ja Alfredi üleskasvatamisel. Sellise materjaliga on lausa lust edasi minna!
Aitäh!!!
Edit: kassijutu teine osa (2 kuud hiljem) asub siin: https://www.facebook.com/aiFomon/posts/10154490698595978