Päeval, mil kogu Eestmaa asutas end hea-parema kraamiga lõkketule äärde mõnusalt lõõgastuma, sain ma kõne Valgu külast

Leitud on kiisu, kellel pole saba ja kes näeb väga halb välja. Kas ma saaksin aidata? Kiire pilguga vaatasin hoiukodu karantiinitoas ringi – kas mahub ja kuhu mahub? Jah, üks veel mahuks!
Lunat nähes sain ma šoki. Ma pole kunagi sellises olukorras looma näinud, tema seisundit pole võimalik sõnadega isegi edasi anda. Kogu kassi keha oli kaetud paksu koorikuga, osadest kohtadest oli karv maas, pulstunud ja toppis karv rippus naha küljes. Silmad, mis mind vaatasid, olid sügaval silmakoobastes ja neist nõrgus mäda. Mingi õnnetuse läbi oli kassike kaotanud oma sabaotsa, kuid õnneks on see juba ise paranenud.
Kohe võtsin ühendust oma kodukliinikuga ning arsti näpunäidete järgi saime pühad kuidagi mööda ning esimesel võimalusel sõitis kiisu kliinikusse ülevaatusele.
Lunal diagnoositi Notoedres cati ehk siis maakeeles sügelislest, üle kogu tema keha on nahk punetav ja põletikuline, vereanalüüsid on halvad, pärast pügamist jäi loomast järgi vaid luu ja nahk.
Luna on olnud kindlasti kodukass, ta otsib meeletult lähedust, ta armastab inimese süles ennast kerra tõmmata ja tukastada, ta tahab paisid ja lausa anub neid. Mis siis ometi juhtus sinuga, kallis Luna? Miks oled sa nii halba seisundisse sattunud? Kus on sinu inimene?
Praegu on kiisu kliinikus jälgimisel ning tema seisund on stabiilne, kuid me ei tea, mida toob homne päev. Me ei tea, kuidas Luna lugu lõppeb, sest praegu elame me vaid päev korraga. Me saame vaid loota, et Luna jaoks ei tulnud abi liiga hilja.